7. tund - daam saab vidinad külge ja värvi peale

 Kui Kairi peale tööd tundi jõudis, oli Oliver juba daami ette võtnud ning pookinud talle osaliselt külge tema uuendatud vanad ning päris uued vidinad. Puuvalged jalad olid esialgu nagu võõrkehad.

Ja siis võtsime ette peitsi, mille tarvis segas Ivari peitsipulbri (tume tamm) keeva vee ja piiritusega, lasi jahtuda ja jagas meie vahel ära. Kogu kupatus läks kahe peitsikorra alla. Kaklema seekord ei läinud, kuid töökoja heledatele seintele ilmusid müstilised pruunid pritsmed...

"Kui sa tunneks mu mõtteid sinust puudutustena, siis oleksid mu käed pidevalt ümber sinu."

ML

Ja TA läks. Ilma suurema laastanguta mu hinges. Või? Nutsin vaid peatäie, kui teadsin, et lennuk tõuseb paari tunni pärast õhku. Ma ei tea täpset põhjust, mis pisarad mu seest välja kisub, kuid mingisugune ebamäärane tundmus - segu kurbusest, teadmatusest, pettumusest, suutmatusest, hoolivusest - see kõik kokku teeb mu paiguti plahvatusohtlikuks mõnel natuke emotsionaalsemal hetkel, mis ei pruugi üldse olla seotud TEMAGA.
Arvan, et tänaõhtuse seisuga ei ole mulle tegelikkus veel päris kohale jõudnud ja jõuab arvatavasti vaikse piinava ja süveneva valuna lähimate nädalate jooksul, kui tekib IGATSUS, mis ei leia leevendust lähima kolme kuu, halvimal juhul poole aasta jooksul.
Aga juba ajalugu ütleb, et naised on sitked ja tugevad. Rohkem kui arvata oskame. Ja ajalugu kordub. Õnneks. Kahjuks.
Nüüd on aeg iseendale.
Ja nutsin veel ühe peatäie.