29 juuli 2012

Peale seda, kui leidsin omale uue kodu, on mu hinge laastanud rahulolematus natuke tagasi tõmbunud. Kõik pole kaugeltki perfektne ja ma üldse imestan, et ma peale sellist tohuvapohu nädalat pühapäeva öösel kell pool 1 üleval istun. Oliver kurtis kell pool 12 öösel läbi telefoni, et tal ei ole und. Mikko kurtis mulle samal ajal voodist, et ta ei taha magada... Tuul on tõusnud, räägitakse suuremat sorti tormist. Ja mul on veel eeloleva nädala jooksul ääretult palju teha ja vaja ääretult palju puhata - hetkel ei lase kuumus - varsti ei lase vihm. Aga vähemalt on eilne päiksepohmell möödunud.

Kalja voolas natuke vähem kui ojadena, aga ikkagi sai midagi ühiskondlikilt kasulikku tehtud ning hunnik õnnistusi korjatud.

05 juuli 2012

Nädal on möödas ööst, mille viimati oma kodus voodis veetsin. Puhkuse hind. Mis polegi nii paha. Oleks siis, et eemalolek kodust täielikult toimiks, aga mujal veedetud ööde vahepeal tuleb ikka korraks kodus kleiti vahetada.. Seega, ei toimi.
Tänane kodune õhtu üksi iseendaga on nagu puhkus puhkusest - suutsin juba kahekesi olemisega uuesti harjuda, kui pidin jälle eemale tõmbuma. Siis mingi aeg närib mind kurbus. Sellega olen ma tegelikult juba sõber. ma ei oota seda hetke kunagi, kuid kui see tuleb, on see tuttav vastik tunne, mis jälle möödub ja ma olen õppinud sellega elama. Enam ma isegi ei küsi, miks ma niimoodi elan. Sest elan siiski vaid hetkes. Ja ma olen tänulik, et mul on need hetked. Ja inimesed. Ja armastus. Sest eelnevad nädal aega näitas, et need TÕESTI ON. Kunas see ükskord läbi saab? Siis, kui keegi otsuse vastu võtab. Ja otsustab kõigi teiste eest. Siis lõppebki.
Istusime täna Oliveriga aiakiiges ja ta ütles mulle taas midagi oma arust väga motiveerivat: "kui mina saan hakkama, saad sina ka!". Tegelikult on sellistel vestlustel just vastupidine mõju. Ma ei hakkanud vabandusi otsima, et ma ei ole leidnud partnerit, kellega asju liigutada. Mis muuseas vastab tõele. Ütlesin vaid, et ma ei tea, kust alustada. Need vestlused, mil peaks olema mingi õpetlik või nö mõtlemapanev sisu, ärritavad mind pigem kui abistavad. Ma polegi kunagi ootanud, et tema elutarkus minu rakkudesse üle kanduks, kuigi arvestades meie suhte utoopilisust ja meievahelise kehalise kontakti olemasolu, siis ulmefilmi tasandil oleks see kindlasti teostatav.
Ma ei tea, kust kuradi kohast ma oma jõu edasiminekuks võtan. Õhust? Mu majanduslik olukord mulle seda jõudu ei anna, samuti mitte perekondlik, samuti mitte sotsiaalne. Aga kuskilt see tuleb. Mingist olematus-nähtamatust allikast, milleks pole kindlasti mitte inimene vm olend. Suutsin isaga isegi alkoholismi teemal peatuda. Võiks ju nende tihti võimatutena tunduvata olukordade ettekäändel AAks hakata. Aga mis see mulle annab. Veel suurema augu rahakotti. Seega kolm siidrit suvekuul ja kõva küll.
Homme ootavad Muhu-ja muud maad. Ja niiske telk ja muusika.