28 detsember 2012
27 detsember 2012
Pool aastat pausi bloginduses on selline piisav, ma arvan. Suuremat sorti muutused panevad kirjutama. Kuid kas ikka panevad? Kui ma üritan peale 3 kuud kestnud vaimuvõitlust iseenda sisse vaadata, siis pean tunnistama, et seal valitseb... tühjus. On see aastalõputühjus, on see ühelt "asjalt" teisele ülemineku tühjus, on see lihtsalt tühjaks imetud kest? Ma ei tea. See on lihtsalt väsimusest ja jõuetusest tekkinud tühimik.
Kes leiutas ämbrid? Ja miks need ämbrid pannakse alati ühtede ja samade inimeste ette, et nad sinna ikka ja jälle sisse astuvad?
Kes leiutas armastuse?
(Ma varsti hakkan sellest sõnast suure kaarega mööda käima, kui see mulle ainult koos ämbritega serveeritakse)
Miks mu elu leierdab mulle pidevalt ja vahetpidemata tugevaid tundeid - selliseid, millega ma hakkama ei saa? Miks ma kohtun inimestega, kes osutuvad MINU inimesteks, kuid keda ma võin vaid vahel hammustada ja kokkuvõtteks siiski ainult kaugelt nuusutada? Ma õpin ja õpin ja õpin ja saan aru, et olen juba nii palju õppinud, et enam ei jõua. Kas ma õpin valesti? Kas ma õpin valesid asju? Võibolla ma ei olegi midagi õppinud, vaid ainult arvan nii? Kas minu olemus põhinebki vaid kannatustel ja lõpututel avastustel?
Oliver ütles mulle kunagi, et kõik see, mis toimub praegu (st. toimus siis), on vaid ettevalmistus järgnevaks (mis peaks siis toimuma praegu). Kuid miks on mul tunne, et see, mis toimub praegu, ei olegi järgnev ettevalmistusele, vaid on üks järjekordne ETTEVALMISTUS!
Ma tunnen, et mu peas idaneb jälle midagi, mis mulle ei meeldi. Lahkumine. Järjekordne ettevalmistus lahkumiseks. Ja ma küsin, miks? Kuhu ma lahkun? Kellest ma lahkun? Ma tahan JÄÄDA. Ma ei taha enam LAHKUDA. Aga miks see on siis minu peas? Miks ei ole mitte kedagi, kes tuleks võtaks selle mõtte mu peast, kortsutaks kokku ja viskaks prügikasti?
SEST. Mitte keegi EI HOOLI LÕPUNI.
Kes leiutas ämbrid? Ja miks need ämbrid pannakse alati ühtede ja samade inimeste ette, et nad sinna ikka ja jälle sisse astuvad?
Kes leiutas armastuse?
(Ma varsti hakkan sellest sõnast suure kaarega mööda käima, kui see mulle ainult koos ämbritega serveeritakse)
Miks mu elu leierdab mulle pidevalt ja vahetpidemata tugevaid tundeid - selliseid, millega ma hakkama ei saa? Miks ma kohtun inimestega, kes osutuvad MINU inimesteks, kuid keda ma võin vaid vahel hammustada ja kokkuvõtteks siiski ainult kaugelt nuusutada? Ma õpin ja õpin ja õpin ja saan aru, et olen juba nii palju õppinud, et enam ei jõua. Kas ma õpin valesti? Kas ma õpin valesid asju? Võibolla ma ei olegi midagi õppinud, vaid ainult arvan nii? Kas minu olemus põhinebki vaid kannatustel ja lõpututel avastustel?
Oliver ütles mulle kunagi, et kõik see, mis toimub praegu (st. toimus siis), on vaid ettevalmistus järgnevaks (mis peaks siis toimuma praegu). Kuid miks on mul tunne, et see, mis toimub praegu, ei olegi järgnev ettevalmistusele, vaid on üks järjekordne ETTEVALMISTUS!
Ma tunnen, et mu peas idaneb jälle midagi, mis mulle ei meeldi. Lahkumine. Järjekordne ettevalmistus lahkumiseks. Ja ma küsin, miks? Kuhu ma lahkun? Kellest ma lahkun? Ma tahan JÄÄDA. Ma ei taha enam LAHKUDA. Aga miks see on siis minu peas? Miks ei ole mitte kedagi, kes tuleks võtaks selle mõtte mu peast, kortsutaks kokku ja viskaks prügikasti?
SEST. Mitte keegi EI HOOLI LÕPUNI.
04 august 2012
29 juuli 2012
Peale seda, kui leidsin omale uue kodu, on mu hinge laastanud rahulolematus natuke tagasi tõmbunud. Kõik pole kaugeltki perfektne ja ma üldse imestan, et ma peale sellist tohuvapohu nädalat pühapäeva öösel kell pool 1 üleval istun. Oliver kurtis kell pool 12 öösel läbi telefoni, et tal ei ole und. Mikko kurtis mulle samal ajal voodist, et ta ei taha magada... Tuul on tõusnud, räägitakse suuremat sorti tormist. Ja mul on veel eeloleva nädala jooksul ääretult palju teha ja vaja ääretult palju puhata - hetkel ei lase kuumus - varsti ei lase vihm. Aga vähemalt on eilne päiksepohmell möödunud.
Kalja voolas natuke vähem kui ojadena, aga ikkagi sai midagi ühiskondlikilt kasulikku tehtud ning hunnik õnnistusi korjatud.
Kalja voolas natuke vähem kui ojadena, aga ikkagi sai midagi ühiskondlikilt kasulikku tehtud ning hunnik õnnistusi korjatud.
05 juuli 2012
Nädal on möödas ööst, mille viimati oma kodus voodis veetsin. Puhkuse hind. Mis polegi nii paha. Oleks siis, et eemalolek kodust täielikult toimiks, aga mujal veedetud ööde vahepeal tuleb ikka korraks kodus kleiti vahetada.. Seega, ei toimi.
Tänane kodune õhtu üksi iseendaga on nagu puhkus puhkusest - suutsin juba kahekesi olemisega uuesti harjuda, kui pidin jälle eemale tõmbuma. Siis mingi aeg närib mind kurbus. Sellega olen ma tegelikult juba sõber. ma ei oota seda hetke kunagi, kuid kui see tuleb, on see tuttav vastik tunne, mis jälle möödub ja ma olen õppinud sellega elama. Enam ma isegi ei küsi, miks ma niimoodi elan. Sest elan siiski vaid hetkes. Ja ma olen tänulik, et mul on need hetked. Ja inimesed. Ja armastus. Sest eelnevad nädal aega näitas, et need TÕESTI ON. Kunas see ükskord läbi saab? Siis, kui keegi otsuse vastu võtab. Ja otsustab kõigi teiste eest. Siis lõppebki.
Istusime täna Oliveriga aiakiiges ja ta ütles mulle taas midagi oma arust väga motiveerivat: "kui mina saan hakkama, saad sina ka!". Tegelikult on sellistel vestlustel just vastupidine mõju. Ma ei hakkanud vabandusi otsima, et ma ei ole leidnud partnerit, kellega asju liigutada. Mis muuseas vastab tõele. Ütlesin vaid, et ma ei tea, kust alustada. Need vestlused, mil peaks olema mingi õpetlik või nö mõtlemapanev sisu, ärritavad mind pigem kui abistavad. Ma polegi kunagi ootanud, et tema elutarkus minu rakkudesse üle kanduks, kuigi arvestades meie suhte utoopilisust ja meievahelise kehalise kontakti olemasolu, siis ulmefilmi tasandil oleks see kindlasti teostatav.
Ma ei tea, kust kuradi kohast ma oma jõu edasiminekuks võtan. Õhust? Mu majanduslik olukord mulle seda jõudu ei anna, samuti mitte perekondlik, samuti mitte sotsiaalne. Aga kuskilt see tuleb. Mingist olematus-nähtamatust allikast, milleks pole kindlasti mitte inimene vm olend. Suutsin isaga isegi alkoholismi teemal peatuda. Võiks ju nende tihti võimatutena tunduvata olukordade ettekäändel AAks hakata. Aga mis see mulle annab. Veel suurema augu rahakotti. Seega kolm siidrit suvekuul ja kõva küll.
Homme ootavad Muhu-ja muud maad. Ja niiske telk ja muusika.
Tänane kodune õhtu üksi iseendaga on nagu puhkus puhkusest - suutsin juba kahekesi olemisega uuesti harjuda, kui pidin jälle eemale tõmbuma. Siis mingi aeg närib mind kurbus. Sellega olen ma tegelikult juba sõber. ma ei oota seda hetke kunagi, kuid kui see tuleb, on see tuttav vastik tunne, mis jälle möödub ja ma olen õppinud sellega elama. Enam ma isegi ei küsi, miks ma niimoodi elan. Sest elan siiski vaid hetkes. Ja ma olen tänulik, et mul on need hetked. Ja inimesed. Ja armastus. Sest eelnevad nädal aega näitas, et need TÕESTI ON. Kunas see ükskord läbi saab? Siis, kui keegi otsuse vastu võtab. Ja otsustab kõigi teiste eest. Siis lõppebki.
Istusime täna Oliveriga aiakiiges ja ta ütles mulle taas midagi oma arust väga motiveerivat: "kui mina saan hakkama, saad sina ka!". Tegelikult on sellistel vestlustel just vastupidine mõju. Ma ei hakkanud vabandusi otsima, et ma ei ole leidnud partnerit, kellega asju liigutada. Mis muuseas vastab tõele. Ütlesin vaid, et ma ei tea, kust alustada. Need vestlused, mil peaks olema mingi õpetlik või nö mõtlemapanev sisu, ärritavad mind pigem kui abistavad. Ma polegi kunagi ootanud, et tema elutarkus minu rakkudesse üle kanduks, kuigi arvestades meie suhte utoopilisust ja meievahelise kehalise kontakti olemasolu, siis ulmefilmi tasandil oleks see kindlasti teostatav.
Ma ei tea, kust kuradi kohast ma oma jõu edasiminekuks võtan. Õhust? Mu majanduslik olukord mulle seda jõudu ei anna, samuti mitte perekondlik, samuti mitte sotsiaalne. Aga kuskilt see tuleb. Mingist olematus-nähtamatust allikast, milleks pole kindlasti mitte inimene vm olend. Suutsin isaga isegi alkoholismi teemal peatuda. Võiks ju nende tihti võimatutena tunduvata olukordade ettekäändel AAks hakata. Aga mis see mulle annab. Veel suurema augu rahakotti. Seega kolm siidrit suvekuul ja kõva küll.
Homme ootavad Muhu-ja muud maad. Ja niiske telk ja muusika.
28 veebruar 2012
18 veebruar 2012
kuidas heast mõtteterast mõttetus saab..
Tähtis pole see, mida sa närid, vaid see, mis närib su hinge
01 jaanuar 2012
Tellimine:
Postitused (Atom)