24 aprill 2011

Viimasest postist saati on mu maailm olnud ütlemata kirju ja tundub, et järjest värvilisemaks läheb. Olen taas kogemuste-avastuste võrra rikkam ning õppinud asju, inimesi ja eelkõige iseennast.
Suurest armumisest sai rahulolematus, rahulolematusest arusaam. Mõistsin täielikult, et rahulolematus on kõige edasiviivam jõud. Ja mina juba kord paigal ei seisa. Võin küll korraks peatuda, kuid liigun siis edasi ja lükkan eemale kõik, mis mind takistab. Kõik, mis on toimunud, ei ole kahetsust väärt, sest asjad juhtuvad põhjusega ja tehtud otsused on olnud teatud hetkedel ainuõiged.
Täna on mul väike puhkus. Tean, et peaksin olema täiesti eemal kõigest, kuid hetke füüsiline seis seda ei võimalda. Seepärast olen eemal oma mõtetes. Eelkõige teeb aeg ise oma töö ja annab meile kätte vastused, mida otsime (või ei otsi).
Homme lahkub Eestist minu kallis sõbranna, üks positiivsemaid inimesi siin maamunal, kes on olnud mulle moraalseks ja füüsiliseks toeks viimastel kreisidel aastatel. Tema minekuga pöörab mitte ainult tema, vaid ka minu elu uue lehe. Ma soovin talle südamest seda õnne ja armastust, mida ta saab lõpuks üle pika aja kogeda. Ta on väärt parimat.

Kuid parim meeleravim mu elus on mu poeg, keda ootab ees kolmas sünnipäev. See pisike mehike saab sel nädalal oma esimese suure sünnipäevapeo.