Kui hing on nii haige, et rinnus on valu...
Kui valu on nii suur, et kanda ei jõua...
... siis ma loobun.

Ja alustan uuesti.

Pühendusega, 18.12.11

Kohvi ja võileiva kõrvale

/--/ Inimene tõlgendab loomalikel alustel endasse kiindumist armastusena. Aga see pole muud, kui üleni kehakeemiast äratatud sõltuvus, usaldus, kuuletumine. Vajadus ka. Loomadel puudub emotsionaalne ja intellektuaalne pool, see psüühiline külg, mis füüsilisega liitudes moodustab armastuse. Armastuse kui inimlikkuse mõõdu. Loomalik füüsilisus on meis kõigis olemas. Meil on instinktid, mistõttu meie, inimemased, valime ihaluse objektiks kõige tegijama isase. Olgu kari kui tahes tinglik ja ajutine - töötiim või reisiseltskond- naine valib ikka sinna kuuluvate meeste hulgast vaistlikult välja selle, kellega tuleksid kõige elujõulisemad järglased. Inimene ise ei tea seda enamasti. Ei tunnista endale, et just ovulatsiooni ajal valime karjast õhinal juhtisaseid ka autoaknast välja vahtides või autoteeninduses kumme vahetades. Meeste nahalt lenduvad feromoonid satuvad meie endi kehakeemiaga kas resonantsi ja tekitavad liblikaid kõhtu - või on vastuvõetamatud ning me ei saa valesti lenduvate suguelementidega meesterahvaga isegi töödki koos teha. Ise ka ei tea, miks ta vastik on. Kui tahes kena välimusega mees hakkab alles siis emase naba alla mõjuma, kui lõhn on õige.
Kümnesse toimiv isase hõng alistab ja sulatab, lepitab ja taltsutab. Masendavalt lihtsal aatomite tasemel muudetakse naise karjäär ja haridus, positsioon ja reputatsioon tühipaljaks pähhiks. Ja sellele loomjale äratundmisele ei saa valetada ka. Intellektuallne ja emotsionaalne pool, mis imetajast inimese ja kiimast armastuse teeb, laseb end rohkem ära petta. Piisab sellest, et mees suudab sind naerma ajada, ja oledki juba liigutatud.
Või siis äratab ta sinus imetlust. Ta ei pruugi eriti palju keskpärasest üle olla - kui naine ei jaga arvutiasjandusest midagi, võib imetlus itimehe vastu need emased liblikad kõhus lendu ajada. Sulnis lauluhääl, tantsuoskus või unnapüük võivad märjaks ajada, sest midagi oskav mees on erutav.
Kui naine saab vähegi meest imetleda, suudab ta temast armastuse tiivul oma kuninga mõelda. Piisavalt pikaks ajaks, et temaga lapsi sigitada, ühine kodu rajada ja muidu saatuslikke ogarusi teha. Ja siis annavad keemilised reaktsioonid järele. Lummus lahtub koos orgaaniliste ühendite lagunemisega. Pilk vabaneb feromooniloorist ja läheb klaariks. Ja kuningas kukutatakse. Mees hakkab hoobilt süüdi olema selles, et ta pole selline superisane nagu see kujuteldav kangelane, kelleks naise psühhofüsioloogiline seisund ta upitas. Mis siis, et ta pole kunagi teistsugune olnudki- ikka on süüdi. Ikka on petukaup.
Mehed ei saa aru, kuidas me biokeemia soodustatud hallutsinatsioonide tõttu neist jumalad paisutame ja seejärel nad hävitame. Millest aru ei saa, seda kardad. Nii kui keemilised reaktsioonid hakkavad nõrgenema, hakkavad mehed naisi kartma. Kuningal on külm. Kuningas on alasti. Kuningas on surnud - elagu kuningas! /--/
Aga meeste jaoks polegi seks mitte kunagi midagi erilist. Auk ja pauk ja roosonroosonroosonroosonroos. Enne sinu kättesaamist on kirg. Kättesaamise ajal on armastus - tähendab, see hädine tundevirve, mida mehed armastuseks peavad. Ja pärast jääb heal juhul harjumus või sõprus. Enamasti laguneb seegi tüdimuseks ja lõpuks vihkamiseks. Kusjuures tegelikku naist kogu selle tunnete jada ja emotsioonide mandumise kiirel ja lühidal teel ju tundma ei õpitagi. Armastust ei ole järelikult olemas. /--/
------------------------------------------------
Ma lugesin seda Kati Murutari raamatust pärit lõiku 26. oktoobri õhtul, päeval, mil keset tapvalt intensiivset tööaega ilmus mu kontori ukse taha mees, kes tunnistas, et ta ei pea enam vastu, olukord on väljakannatamatu. Seks. Just sel "põhjusel", millest kirjutab Murutar. Loomalikud instinktid seljatades moraali olles üle igasugusest intellektuaalsest ja emotsionaalsest kräpist. Seks. Kõige puhtamal kujul põhinedes naisemase instinktiivsetel valikutel ja isase LÕHNAL. Vajadus.
Ma jumaldan Murutari. Sest ta ÜTLEB VÄLJA. Avatud, otsekohane ja paiguti isegi banaalne e. räägime nii, nagu asjad on ja nagu me tegelikult mõtleme - oma peas, peidus teiste eest. See lõik raamatust Lagerii (mille kinkis mulle toosama mees) PEAKS mingil ajahetkel tekitama äratundmisrõõmu igas naises, kes on oma elus meest tunda saanud. Kusjuures, ma ütlen ettevaatlikult "peaks", sest selle äratundmishetkeni jõudmiseks on vaja enamasti roppumoodi rabeleda ja enda sisse kaeda, mida igaüks teha ei suuda ega oska.
Mehe-naise-vaheline keemiakursus on mul edukalt läbitud ja praegu, peale Murutari lugemist, tekkis mul küsimus: kuhu nüüd edasi?
Iga krdi päev sobran ma oma mõtetes ja mässan oma tunnetega, mis olen enda sisse lasknud ühe või teise inimese kaudu. Ma olen 31 aastane täisküps vallaline naisterahvas. Minu üldine ellusuhtumine on vaatamata elu kibedatele keerdkäikudele positiivne. Vägagi. Ja kui vaadata tagasi, siis pole isegi need mõned kärssamaläinud keemialaborid tegelikult tuld külge võtnud ega maha põlenud. Oojaa, ma imetlen mehi - ka neid, kellega sai kunagi ammu keemiatunde võetud. Isegi siis, kui nende feromoonid minu retseptoritele enam ei mõju, ma imetlen neid ikkagi. Aga siin ei ole tegu enam instinktide, vaid selle neetud emotsionaalse mudaga, millega end kokku määrime, ja mida on raske maha pesta. Sõbrad. Meestuttavad. Eksmehed. Ehk MEHED, kelleta ma ei oleks selline nagu ma olen praegu. Naine, ükskõik kui alfa-naine sa ka oled, ära tule mulle ütlema, et ükski mees ei muuda sind või pole sind muutnud. Mehed kahjuks/õnneks teevadki meist sellised naised nagu me oleme. Me kulutame neile mõeldes enamuse oma närvidest ja silmaveest. Mehed ajavad meid hulluks nii heas kui vähem heas mõttes. Targad raamatud räägivad Marsist ja Veenusest ja nende issand-jumal-kui-suurest-erinevusest. Tegelikult on kõik täpselt just nii sellepärast, et vastasel juhul oleks jube IGAV!
Armastus. Vikipeedia annab järgneva definitsiooni: "mitmetahuline nähtus ja raskesti defineeritav. Eelkõige sügav kiindumus kahe inimese vahel või erakordne tunne, mis maailma imelisena paista laseb. "
Armastus leiab aset meie peas. Ja me koguaeg võitleme sellega. Me võitleme sellega nende loomsete instinktide kõrval. Me mõtleme, et seks ilma tunneteta EI OLE ÕIGE ja EI MEELDI MEILE ja blah... . Jaa, me MÕTLEME ja otsime seoseid oma instinktide ja arvatavate tunnete vahel. Ja seome ja seome ja harutame ja harutame ja seome. Iseennast kellegi külge ja küljest lahti. Järjepidevalt. Saame haiget, kui seome liiga kõvasti ja valesti ja harutada ei suuda. Ja siis lollitame, et "TÄNA SEKSI EI SAAA!" Ja ongi kuningas kukutatud.
See mees mu kontori ukse taga läks ära. Lihtsalt läks. Ja ma tulin koju ma võtsin kätte selle tema kingitud Murutari raamatu ja lugesin juhuslikult need lõigud. Panin raamatu kinni, tegin ühe kohvi ja võileiva ja muigasin...

Meil kõigil (kel vanust üle 30ne) on kuskil (reeglina vanematekodus) üks või kaks või kolm kasti asju, mis kuuluvad meie lapsepõlve. Mul on ka sellised kastid. Mu vanematekodus. Alles mõned päevad tagasi, kui otsisin vanu Silueti ajakirju, leidsin need kastid. Kõige rohkem on vist raamatuid, sest neid lihtsalt oli KÕIGE ROHKEM. Aga ma olin need unustanud. Totaalselt. Täna on need mu poja riiulis ja ma loen talle järgnevat:

TEERULL
"Teerul, teerull,
mis sa teed?"
"Rullin teed,
rullin teed."

"Rulli teisi
kohti ka!
Rulli veidi
kohvi ka."

"Tee sa, poiss,
et sa kaod!
Rulli kohvi,
või kakaod.

Minu margid
pole need.
Mina rullin
ainult teed."

:D Geniaalne!

Seenearmastus. (ja kui muud pole võtta)

Tuulemaal

Iga paik saab lõpuks armsaks, kui seal juhtuvad ASJAD. Olgu see paik kui tahes ajutine.
Täna mõtlesin, et ma igatsen oma potililli. Eriti oma valget orhideed, mis kuuldavasti 20 km eemal uusi õisi kasvatab. Kõik on nii teistmoodi, kuid ometi vana. Ma ise olen vist teistmoodi. Mu ümber on kõik võtnud mingi teistsuguse oleku, või on muutunud mu suhtumine nendesse. Sisemine kära on tundub et vaibunud, nüüd on veel ainult väline. See suvine. Meelakkumine ja pikad autosõidud ja äraolekud ja muidu olekud, mis on täna nauditavamad kui kunagi varem.

Ollile

3 aastat

Minna laskmine ei ole hoole lõpetamine,
see on tunnistamine, et ma ei saa seda kellegi teise eest teha.
Minna laskmine ei ole enese välja lülitamine,
see on arusaamine, et ma ei saa kontrollida teist.
Minna laskmine ei ole võitlus jõuetusega,
vaid aktsepteerimine, et tulemus ei ole alati minu kätes.
Minna laskmine ei ole katse muuta või süüdistada teisi,
see on püüd anda endast parim.
Minna laskmine ei tähenda karta vähem, vaid armastada rohkem.

(Teet Kask)

Viimasest postist saati on mu maailm olnud ütlemata kirju ja tundub, et järjest värvilisemaks läheb. Olen taas kogemuste-avastuste võrra rikkam ning õppinud asju, inimesi ja eelkõige iseennast.
Suurest armumisest sai rahulolematus, rahulolematusest arusaam. Mõistsin täielikult, et rahulolematus on kõige edasiviivam jõud. Ja mina juba kord paigal ei seisa. Võin küll korraks peatuda, kuid liigun siis edasi ja lükkan eemale kõik, mis mind takistab. Kõik, mis on toimunud, ei ole kahetsust väärt, sest asjad juhtuvad põhjusega ja tehtud otsused on olnud teatud hetkedel ainuõiged.
Täna on mul väike puhkus. Tean, et peaksin olema täiesti eemal kõigest, kuid hetke füüsiline seis seda ei võimalda. Seepärast olen eemal oma mõtetes. Eelkõige teeb aeg ise oma töö ja annab meile kätte vastused, mida otsime (või ei otsi).
Homme lahkub Eestist minu kallis sõbranna, üks positiivsemaid inimesi siin maamunal, kes on olnud mulle moraalseks ja füüsiliseks toeks viimastel kreisidel aastatel. Tema minekuga pöörab mitte ainult tema, vaid ka minu elu uue lehe. Ma soovin talle südamest seda õnne ja armastust, mida ta saab lõpuks üle pika aja kogeda. Ta on väärt parimat.

Kuid parim meeleravim mu elus on mu poeg, keda ootab ees kolmas sünnipäev. See pisike mehike saab sel nädalal oma esimese suure sünnipäevapeo.

Väike antibiotsikuur pojale, igaõhtune piim-mesi iseendale ja piletid Barcelonasse... Ootan helgemaid (loe: soojemaid) aegu.

joonistajate perekond

2 aastat, 9 kuud

vastuolu

parim..

Kolmapäev.

Esimene õhtu üksi Kiilis. Veider aga nauditav. Klaas punast ja taldrikutäis pastat mõjuvad. Hunnik pesemata nõusid ootab seljataga. Kamina sain ka lõpuks peale kolmandat või neljandat süütamist põlema. Head päkapikud olid päeval küll kütnud, aga kojutulles olid alles vaid kustund söed. Kell on pool üheksa ja ma vean kihla, et paari tunni pärast põõnan ma juba kas diivanil teleka ees või otsapidi voodis. Unevõlga tuleb kustutada igal võimalikul juhul, kui Mikkot silmapiiril pole.

Täna kummitavad mind teistmoodi mõtted. Eile istusime Andiga poole ööni üleval ja rääkisime end tühjemaks. See oli hea. Ajapikku koguneb pähe igast sodi ja kui pole aega seda isegi mitte siia prügilasse tühjendada, siis kuhu veel?

Ma võin tegelikult käe südamele panna ja öelda, et mul on vedanud. Samas ei väsi ma endale kordamast, et igaüks on enda õnne sepp ja kas sellist asja nagu "vedamine" ongi üldse olemas. Täna poleks ma siin, kui ma eile oleks olnud mujal. Ja Andi küsis, kas ma kahetsen. Ja mina küsin: aga mida? Ma sepistan edasi. Tavaliselt ikka kõigi teiste kiuste.

Lisaks jõudsin ma täna tööl selle tohutu paberihunniku taga, mis mu äraolekul kogunenud oli, mõelda, et mul on ikka väga head ja mõnusad kolleegid. Ütleme, et parimad ;)

igimullitaja

Väike puhkus keset jaanuarikuud on parim, mida tahta. Arvestades veel närvide kulumisastet ja kõike muud, mis viimasel ajal toimunud, siis tundub 8h kontoris istumist absoluutselt üleliigne.
Kõik ASJAD jõudsid lõpuks meile Sirelisse järgi - viimaste toomisel hakkas mu Sass küll natuke keskluku ja alarmi näol streikima, kuid kola sai siiski nõu ja jõuga peale surutud ja minema sõidetud. Ma vihkan ASJU :D
Mikkol on veel natuke probleeme arusaamaga, kus on nüüd tema kodu ja vihjed Videvikule on siiani suht sagedased. Väikemehel on aega vaja ja seda meil jagub. Üldiselt tunnen ma end aednikuna ja mu kodu on kasvuhoone. Andi on mu abiaednik. Ja käsil on Miku kasvatamine. Vahest on pisarad kurgus - Mikul muidugi rohkem kui minul (aga minul kaa), vahest on kisa taevani, kuid ka nalja nabani. Vitsa pole veel vaja olnud ja ma loodan, et vajadust ei tule ka.
Eesolev öö toob leevendust ootusärevusele ja ma näen taas üle pika aja üht kõige kallimat inimest maailmas. Nii hea, kui alati on midagi oodata. Ema-tütre lõputud jutud lõppevad siis umbes nädala pärast ja vahepeal saab mõnedsajad kilomeetrid enda alla sõita.

Kallid sõbrakesed, kes must puudust tunnevad:
ma pole kuhugi kadunud, loksutan praegu oma elu paika. See nõuab igatsorti ressursse. Aga varsti olen taas levis. Muahh!