Säran... kuid teistmoodi.

Leian end ikka võidu karjumas võõraga,
kes sosistab mulle ilusaid sõnu,
mida tahtsin täna kuulda niivõrd,
et tõde pole oluline.

Virutasime kildudeks pudeleid
oma varjude pihta,
mis kleepudes meie sammudega,
oleks justkui üritanud piirata vabaduseiha-
iha üksteise järgi.

Kohtusid kaks vastandit-
peegeldamas teineteist,
omakasupüüdlikel eesmärkidel,
otsides enesearmastust läbi teise naha,
lastes oma varjudel ja ihadel,
hetkeks kaotada hingehävitava üksinduse.

Varjudest sai rütm, ihadest meloodia,
hetk, mil kaht võõrast ühendas
(näiliselt) igaveseks
mälestus ühest hingamisrütmist,
meelevaldsest soovist anda ära
oma eneseviha,
et saaks vaid armastada iseennast,
oma vigu-
kellegi ilusama näol,

Isegi kui sa tuleksid veel
oma alasti kehaga rääkima jutte
mida hommikus enam ei ole
tean, et minu lemmik viga
oli kirjutada oma näppudega
sinu kehale
armastuskirja iseendale.

autor: MustVikerkaar

Ma tõesti lihtsalt enam ei viitsi, ei suuda.
Üksainuke samm viis teiseni ja sealt edasi järgmiseni jne jne.
Lukus on kõik, mis andis lukku minna. Avada ei jõua ja ei taha.
Ei jõua kuulata maailma vingu ja möla. Rahu mu hinges vaid istub.
Mõistsin siis, et see, kes tallub mu pihuks ja põrmuks, on kaotand -
hingevalust sain üle üksi, edasi lähen samamoodi.

13.09.2010