26 juuni 2010

Pütsepad mööda Eestit laiali


Pütsepa rändrahn
Asukoht: Pütsepa, Vastseliina vald
Pütsepa rändrahn asub Vastseliina vallas 0,4 km Pütsepa külast lõunas. Kivi on tuntud ka Jeremi ehk Suure rändrahnuna. Rahn on korrapärase ovaalse põhiplaaniga, selgeltmärgatava harja ja tipuga, peaaegu püstloodse lõunaküljega. See on suurim Võrumaal. Rahnu mõõtmed: suurim kõrgus 4,4 m, keskmine kõrgus 3,5 m, pikkus 6,6 m, laius 4,6 m ja maht 54 m3.
Täiesti juhuslikult kuskil Vastseliina külje all enamvähem juba piiri peal seigeldes leidsime sellise loodusime!

21 juuni 2010

Kõik just nii ju ongi
muigad kibedalt
kõik on ikka vanamoodi
proovid ennast panna loodi
ja sa läed
ja sa läed
sa läed
kuni lõpuks näed
su ees on enda jäljed
iga päev

Kes otsib ei see leia
vaid siis kui komistab
oma aias pigem hulla
ehk siis leiad oma kulla
ja sa läed
ja sa läed
kuni lõpuks näed
su ees on enda jäljed
iga päev

Kõik just nii ju ongi
jah just nii ma tean
kõik on jälle omamoodi
annan sulle uue koodi
et sa teaks - ma läen - ma läen
kuni lõpuks näen
mu ees on enda jäljed
ja ma läen - ma läen
kuni lõpuks näen
mu ees on enda jäljed


Võimatu on minna magama alanud suve esimesel päeval, kui kell läheneb südaööle ja väljas valitseb pilkane... valge! Keha ja vaim on täna nii väsinud. Kõik annab tunda. Tahaks oodata nii kaua, kuni enam ei jõua ja uni lihtsalt võimust võtab.. Telefon suriseb vaikselt ja tuttav armas hääl küsib "Kas sa magad juba?".
Ma ei maga. Täna öösel olen ma koos Tõnis Mägiga.
Ja publikule ongi oodata lisa. See on see, mida ma armastan siin elus - see, mida sa vajad, koputab südaöösel vaikselt su uksele..

17 juuni 2010

Asjad juhtuvad inimestega

Sõrmenipsu kaugusel meist on totaalne kaos. See nagu pidevalt kükitaks me seljataga ja ootaks õiget hetke, kunas me elus kõik peapeale keerata. Ja kui see juhtub, sõrmenipsu kiirusel, siis sa saad aru, et ellujäämiseks pead sa umbes sama kiiresti midagi ette võtma. Vastasel juhul sööb kaos su ära.
Mul on olnud ülim õnn tutvuda suurepärast inimestega, kes mu elule nii palju juurde on andnud, kes mu ikka ja jälle särama panevad ning kes hoolivad ja kellest mina hoolin. Selliseid inimesi on raske enda juures hoida ilma et nad sulle varem või hiljem rohkem või vähem haiget teeksid. Mida olulisem on inimene, seda valusam on hoop temalt. Seda valusam on tõdeda, et täpselt niimoodi pidigi kõik minema ja mitte kuidagi teistmoodi. Asjad juhtuvad kui nad juhtuvad ja kui need juhtumised ei olene meist, ei ole mõtet ka neile kätt ette panna. Siit tuleb jälle vana tuntud teema - ülemõtlemine. Ja see, kuivõrd hea meelega me seda harrastame. Tunduvalt raskem on asjadele mitte mõelda, mis on meile kui mõttemasinatele loomulikult ütlemata fun väljakutse. Mina ei suuda mitte ülemõelda. Ma tunnistan ausalt. Aga. Ma suudan muuta oma suhtumist. Ja kõik algabki suhtumisest. Ma ikka ja jälle maandun oma tõdemustes ühe tuttava filmimehe sõnade juurde - Kui sa loobud asjade võrdlemisest (st. hoidud dilemmadest), siis alles läheb lõbusaks. Tal on krdima õigus. Proovida mitte vastandada oma mõistust südamega ja juhinduda ainult ühest - elu on selleks, et lasta sel juhtuda. Ja siis hakkabki juhtuma. Kummalisi, ootamatuid, veidraid ja täiesti müstilisi asju. Sinus eneses.
Punased roosid mu laual räägivad vaid ühte keelt. Igaüks teab, millist. Mõni aeg tagasi oli olukord, kus tuli otsustada, kas ma näen oma laual veel roose või mitte. Ma piinlesin ja kannatasin. Mitte sellepärast, mis juhtunud oli, vaid sellepärast, et ma PIDIN OTSUSTAMA. Ma ei tahtnud otsustada, sest ma polnud selleks valmis. Ja ma ei otsustanudki. Nüüd vaatan ma neidsamu roose hoopis teise pilguga ja need räägivad mulle midagi muud. Need räägivad sellest, et iseenda vastu ei ole mõtet võidelda. Kõige jaoks on õige aeg, see tuleb lihtsalt ära oodata.