2010 on olnud bloginduses kesine aasta. On märtsi teine pool, ma olen füüsiliselt maha rahunenud ning mind võib leida põhimõtteliselt ainult kolmest kohast - kodust, töölt või Pääskülast - viimasest küll hetkel vähem.
Eile oli mu ühe väga hea sõbra 30. sünnipäev. Ja mind ei olnud kohal. Ma tean, et vaatamata mu väga veenvale selgitustööle minu mittetuleku kohta, on ta mu peale pahane. Selliseid inimesi on! Ma võin neile rääkida, et mul on laps haige ja/või lapsehoidjat ei ole lihtsalt sel õhtul kuskilt võtta - neid reeglina ei huvita - neil endil lapsi pole ning seega nad ka ei tea, mida see tähendab.
Ja järgmisel laupäeval on mu ühe väga hea sõbranna 30. sünnipäev. Viljandis - mu väikses nostalgilises kodulinnas, kuhu ma kavatsen saabuda liinibussiga. Mõnes mõttes ma lausa ootan seda - kõndides mälestusi täis linnakeses mööda mälestusi täis vana kooliteed enda mälestusi täis vanasse kodutänavasse ühte majja tänava nurgal, kus sai nii mõnigi aeg oma lapsepõlvest veedetud. Kase tänav. Ma tean, et kõik on seal muutunud ja totaalselt võõraks jäänud, ja iga suvi, kui ma sinna korra või kaks satun, küsin vaikselt: inimesed, miks te ei võiks ühte ainumat paika siin maailmas tahta oma muutustemängust välja jätta? Ju siis pole nii mõeldud. Kõik, millest aeg läbi voolab, muutub. Need, keda ma toona lapsena teretasin, on vanaks jäänud, need, kelle aias ma ploomiraksus käisin, üldse ära surnud ja nende lapselapsed on kõik päälinna kolinud. Samas - aeg voolab seal omas rütmis - aeglasemalt ja imelikumalt. Võibolla isegi igavalt. Ma olen kindel, et kui ma peaks miski juhuse läbi praegu Kase tänavale elama asuma, sureks ma seal igavusse või siis muutuksin friigiks. Mullafriigiks, kes kogu oma aja näppupidi mullas ja peadpidi põõsastes veedaks, või siis naabrivalvuriks, kes oma lähedalpesitsevate kaaskodanike kohta päevikut peaks.
Ma lähen sinna mingi imeliku tundega - väikse ärevusega. Alati. Ja seekord samuti.
Kuna Suurt Reedet mahutav nädalavahe saab olema tavaliselt pikem, otsustasin mitte varem, aga täpselt sel ajal teha suurema autoringi Pärnu linna, Massi talu ja Viljandi külastamisega. That will be fun!

Ma olen aru saanud, et rahutus viib tegudele e. paneb kirjutama. Juba seda fakti kirja panna on omaette ettevõtmine, sest ma panen käe südamele ja tunnistan - ma olen juba kuid rahulolev. Jah, argipäeva närveldamist tuleb ette iga päev, eriti kui arvestada, mis kiirusega kasvab ja areneb mu poja, kes paneb mu kannatuse ja närvid pidevalt proovile (lisaks see nn. üksi kantav vastutuskoorem) - aga mitte see ei tekita seda kurikuulsat rahulolematuse tunnet. Rahulolematus idaneb kuskil sügavamal, ning me tihti ei saagi aru, mis on selle põhjustajaks. Rahulolematus eluga. Sellega, mida me ei ole saavutanud, keda meist pole saanud ja mida meil ei ole. Ehk siis teadmata, mida me tegelikult tahame ja mille poole me püüdleme, oleme siiski kaugel rahulolust ja hingerahust.
Mu hing ei saa kunagi toidetud, ütles mulle inimene, kes tunneb mind vist kõige paremini. Sel hetkel ma nagu solvusin ta peale - no kuule, ma ei ole ju täitmatu! Ja hiljem sain aru, et tal oli omamoodi õigus - ma ei püsi kaua rahulolevana. Hakkan taas genereerima probleeme, mingeid närviajavaid mõtteid, mis ei lase tööd teha või lihtsalt rahulikult toimetada. Inimene ei ole kunagi rahul - see on me loomuses - püüd üha rohkem ja rohkem täiuslikuma poole. Ahh ei, ma ei tahagi täiuslikkust, sest seda pole lihtsalt olemas - aga ma järjest vähem tahan ka seda mugavat rahulolutunnet, mis teeb mu mõneti loiuks ja passiivseks. Andke mulle närvikõdi ja muremõtteid ragistamiseks!
Täna ma istun siin tunnike enne südaööd üksi pimedas helendava kuvari taga - mis ei ole isegi mitte läpakas, kuna too kavatses minu jaoks lõplikult tehnilisse surma surra - joon veini kõige tavalisemast morsiklaasist - mis siiani oli olnud mu põhimõtete vastu - vahin vahepeal otse enda ette aknast välja pimedusse ja küsin endalt - kas see, mis mu elus on olnud, teeb minust mingitpidi parema või halvema inimese? Ma olen sünnitanud lapse, kuid ma ikkagi ei saa öelda, kas ma kõlban 100% emaks; ma olen lõpetanud 8 aastat kestnud suhte, kuid ma ei tea ikkagi, kas ma olen sellest midagi õppinud; ma olen töötanud 6 aastat ühes ja samas ettevõttes, ja ma ei tea ikkagi, kas ma olen neile piisavalt hea... Need ei ole eksistentsialistlikud küsimused, vaid faktid peegeldamaks sisemist rahulolematust. Just nimelt seda sügavamat. Miks just siis, kui tegelikult on näiliselt kõik kõige paremas korras, lasen ma end kaasa kiskuda ühest pseudomõttest - mul ei lubata TUNDA! See ängistab. See on kõige juur ja paneb mu sisemuse karjuma. Aga kaua sa karjud, kui keegi ei kuule. Kuuled ainult ise ja püüad olude sunnil ignoreerida. Mul ei ole siia midagi lisada, sest ma pean leppima või siis lõpetama... Seni ma püüan leida lohutust targast mehest taskus: las asjad lähevad oma loomulikku rada..!

Fakt on Jüri Nael

Ootamine on luksus. Sest aega ei ole. Kannatust ka mitte. Ometi me ootame. Kogu aeg. Kedagi. Midagi. Et keegi tuleks. Või miski läheks. Või et õige hetk saabuks. Et siseneda. Väljuda. Või loobuda. Sestap tükk ootamisest. Inspiratsioon Samuel Beckett'i näitekirjandusest ja isiklikust oskamatusest. Isiklikust oskamatusest oodata.

Idee/koreograafia/esitus: Jüri Nael

Lavastus: Lorna Marshall /UK/, Jüri Nael

Kunstnik: Iir Hermeliin
Muusika: Ilias Kotzias, Johann Sebastian Bach

Etenduses on kasutatud tekstikatkendeid Samuel Becketti näidendist "Rockaby", loeb Robin Hooper

Foto: Karel Polt / www.karelpolt.com

Toetaja: Kultuurkapital

Oli loomulikult üleprahi ja mul on tunne, et ma olin vist ainuke, kes Naela eesmärgile publikut tegelikult naerutada pihta sai. Vaadates teda ootusärevusest aknalauda lakkumas või seina najal onaneerimas ei saa ju istuda liikumatult ja mõtlikult pingil kvalifitseerides neid toiminguid vastu tahtmist kõrgema kunsti alla. Nagu enamus mu seljataga ja ees ja kõrval tegid. Tänapäeval ruulib hullus ja kõik ebanormaalne, mis ei kahjusta ühiskonda. Ehk siis hullus üksikisiku tasandil parim juhul tegutsedes tema enda sees. Eks Naela näide suutmatusest oodata oli kõvasti ülepakutud variant, kuid peale etendust lahkusin ma saalist küll ütlemata postiivse tundega - ma lihtsalt oskan hinnata seda kannatamatuse ärakannatamise kunsti.