Kiilit tunnen ma ainult lumisena. Ma ei oska ette kujutadagi, kuidas siin rohelisena välja näeb.
Aga mulle meeldib siin. Ka minukõrguste hangedega.
Täna on vana aasta eelviimane päev. Viimase kuu aja jooksul on juhtunud nii palju, on olnud sügavaid tundeid, meeletuid emotsioone, kohtumisi, lahkumisi, hüvastijätte.
Kas uus aasta trumpab vana üle? Loodame. Usume. Muudmoodi ju ei saa.
Selleks aastaks ma lõpetan. Olen õnnelik, täis rahulolu ja armastust. Maailm on veider, kuid krdi armas paik..
Ilusat vana lõppu teile ning uude libisege ikka suure hoo ning täismatsuga ;)

Sitsiialiaga on mul omette eriline suhe. Ikka ja jälle kummitab mind see pooleldi avastamata maa. Karini kingitud Vincent Schiavelli raamat "Palju ilusaid asju" lükkas veerema lumepalli, mis (ma tunnen) ühel hetkel võimsaks laviiniks kasvab. Vahepealne põgus tutvus kahe Sitsiilia härrasmehega mõjutas olukorda veelgi..

Homme on minu kodus pastaõhtu, kust ei puudu ehtsa sitsiilia retsepti järgi tehtud tomatikaste ning punane vein. Retsept ise pärit eelnimetatud raamatust, ning tähendas minu jaoks suuremas koguses konservtomatite, tomatipasta, oliiviõli, baklažaani jm varumist. Kuna selle konkreetse toidu tegemine nõuab oma 3 tundi aega, tegin algust juba täna, neljapäeval. Vahemekkimised erutasid mu maitsmismeelt niivõrd, et otsustasin valmis teha kõik peale pasta keetmise. Lõpptulemus viis keele alla.

Pasta tomatikastme ja baklažaanidega

1 baklažaan

soola

oliiviõli praadimiseks

700 gr konserveeritud terveid tomateid, nõrutamata

1 keskmine paaneks hakitud sibul

oliiviõli

3-4 sl tomatipastat

musta pipart

suhkrut

kuivatatud basiilikut

0,5 kg rigatoni vm sarvekesi

Baklažaan vajavab mässamist. Koori see ja lõika pikuti 2cm viiludeks. Määri mõlemat poolt soolaga ja lao madalasse kaussi kahte virna. Peale aseta tagurpidi taldrik ja sellele raskus. Jäta viilud kibeda vedeliku väljutamiseks 2 tunniks seisma. Ise ka imestasin, kui palju vett sellest suht vatisest viljast selle käigus välja tuli.

Siis loputa külma vee all üleliigne sool maha ja patsuta paberrätiga kuivaks. Jäta kuivama paberi vahele.

Kuumuta pannil õli väga kuumaks. Prae baklažaaniviile mõlemalt poolt, kuni need on kuldpruunid ja läbi küpsenud. Nõruta paberrätil.

Kui viilud on jahtunud, lõika need ribadeks/ suuremateks tükkideks ja pane kõrvale.

Mina praadisin veel lisaks pool pakki väikesteks ribadeks lõigatud peekonit.

Kastme jaoks suru läbi sõela konservtomatid+ purgis olev vedelik. Moori sibulat oliiviõlis ca 5 minutit, kuni see on läbipaistev. Lisa sibulale tomatipasta ja natuke vett. Keeda minut ja lisa püreestatud tomatid. maitsesta pipra, sukru, soola ja basiilikuga. Lase kastmel madalal tulel 40 minutit podiseda ja sega aegajalt.

Lõpus lisa peekon ja baklažaanitükid.

Keeda pasta, nõruta. Serveeri väga kuumalt koos tomati-baklažaanikastmega. Sigahea.

Külmad tuuled puhuvad jälle.

Eile, esmaspäeva hilisõhtul, sai paks sall ümber kaela keritud ning vaatamata eelnenud suht magamata öödele kuni südaööni veini ja hispaania kino nauditud. Orav rattas on ehk parim väljed mu viimaste nädalate elustiilile. Kõigest kõige võtmine. Närvikõdi ja tugevad emotsioonid on igatahes garanteeritud. See hoiab mind elus.

Avastamisretked enda ümber. Natuke julgust (ja hulljulgust) ja elu paigutub ümber - kas just nii, nagu me soovime, on muidugi küsitav, aga muutused on paratamatud ja head.

Tunded on jälle lubatud. Viha ja armastuse kooslus kõige veidramal kujul. Uued hinged, millesse kaevuda, mida uurida - tundmatud, müstilised, arusaamatud. Jälgin end kui kõrvaltvaataja. Ja see on huvitav. Siiani ei saa aru, milleks juhtuvad ja juba juhtunud asjad head on. Ei viitsi enam kõigele nime ja seletust otsida. Ei jõua enam pidevalt ette ja taha mõelda. Uksed sulguvad ja avanevad. Võibolla jäängi ükshetk kuhugi pidama.

Pühapäeva õhtul poolteist tunnikest enne südaööd, peale filmi "Armastuse retsept", panin mängima Paolo Conte It's Wonderful, koukisin külmiskust välja kõik juurikad, lõhesaba ja -pea ning keetsin kokku potitäie uhhaad.
Üle pika aja taas vaba õhtu iseendaga ja inspiratsiooni hiliseks toidutegemiseks jätkus. Olen end varemgi kesköö paiku köögist kokkamas leidnud. Need on need üksikud vabad õhtud, kus mu ümber pole mitte kedagi teist peale mu iseenda ja kuigi veel suht hiljuti ei suutnud ma neid hetki niimoodi nautida - üksi tundus imelik - siis praegu, olles end lahti rebimas kõigest ebamäärasest oma elus, mis nõudsid oma aja ja närvi, jumaldan ma neid hetki.
Karini kingitud Schiavelli "Palju ilusaid asju" pani mu mõtted taas Sitsiiliale. Ja 2011 aastale, mil tahaks oma avastusi saarel jätkata.
Talv tuleb rahulik, kuid õhus saab olema omajagu elektrit.

eesti keelt täiustamas

tüüplane - teadmata kodakondsusega meessoost isik, kelle suhtes puudub seisukoht.
türvik - karva kasvanud (või eriti karvane) türklane.

jah, ma tean, liiga palju luuletusi on viimasel ajal..

ma oleks nagu aasta ajas tagasi. vähemalt sama tervise juures nagu toona: köha, köha ja veelkord köha. aju on paigast loksunud nii või naa ja tarka ma midagi ei räägi. pole kunagi rääkinud. aga ses suhtes ongi hea - ei pea ilmtingimata lolli mängima ja tarka juttu ajama, vaid kõik ongi nii nagu paistab.
keegi tegi mulle mõned päevad tagasi abieluettepaneku. ma ütlesin ei, sest ma olen teda elu sees ainult paar korda kallistanud kui ta õige nukker tundus. mu ema ütles sellepeale, et kümne aasta pärast ma arvatavasti kahetsen seda. ma ütlesin emale, et räägime kümne aasta pärast.
mul on raskusi number 3 kirjutamisega. alati enne selle kirjutamist käsi tõrgub korraks ja ma pean keskenduma. huvitav, millest see tuleb?
kas teadsite, et pasteedisaia lühem ja suupärasem varint on peedisai? vähemalt 2aastased arvavad nii..
ma laenasin sõbrale autot, kuna too oli haige ja töökoht oli tallinna teises otsas. kui ta mulle ühel õhtul töö juurde järgi pidi tulema, jäi ta tund aega hiljaks, sest läks poodi alkoholi ostma ja saba oli väga pikk. ma sõimasin ta läbi, sest ka mina jäin seetõttu igale poole hiljaks. nüüd tahab see sõber ka mind endale. ma ütlesin talle, et mu autot ta enam ei saa, sest ta on jobu. ja mind ka mitte. ta ajas selle koduse kasvatuse süüks. kuid ta on väga järjekindel.
mul on üks tuttav majandusteadlane, kellel palusin oma voodi kokku panna. ta istus kõigepealt 15 minutit ja õppis kokkupanemisjuhendit pähe. mõistus pole enda teha.
ma käisin seenel. ja eksisin metsa ära. metsast tulin välja tunde järgi napilt enne pimedat. ma sain jälle kinnitust, et oma vaistu tuleb usaldada. seentest on mul nüüd igatahes siiber.
mul on viimasel ajal raske magama jääda ja istun poole ööni üleval. on see õhtuse kohvi või vähese seksi viga, raske öelda. mul on vist hirm unenägude ees.

Säran... kuid teistmoodi.

Leian end ikka võidu karjumas võõraga,
kes sosistab mulle ilusaid sõnu,
mida tahtsin täna kuulda niivõrd,
et tõde pole oluline.

Virutasime kildudeks pudeleid
oma varjude pihta,
mis kleepudes meie sammudega,
oleks justkui üritanud piirata vabaduseiha-
iha üksteise järgi.

Kohtusid kaks vastandit-
peegeldamas teineteist,
omakasupüüdlikel eesmärkidel,
otsides enesearmastust läbi teise naha,
lastes oma varjudel ja ihadel,
hetkeks kaotada hingehävitava üksinduse.

Varjudest sai rütm, ihadest meloodia,
hetk, mil kaht võõrast ühendas
(näiliselt) igaveseks
mälestus ühest hingamisrütmist,
meelevaldsest soovist anda ära
oma eneseviha,
et saaks vaid armastada iseennast,
oma vigu-
kellegi ilusama näol,

Isegi kui sa tuleksid veel
oma alasti kehaga rääkima jutte
mida hommikus enam ei ole
tean, et minu lemmik viga
oli kirjutada oma näppudega
sinu kehale
armastuskirja iseendale.

autor: MustVikerkaar

Ma tõesti lihtsalt enam ei viitsi, ei suuda.
Üksainuke samm viis teiseni ja sealt edasi järgmiseni jne jne.
Lukus on kõik, mis andis lukku minna. Avada ei jõua ja ei taha.
Ei jõua kuulata maailma vingu ja möla. Rahu mu hinges vaid istub.
Mõistsin siis, et see, kes tallub mu pihuks ja põrmuks, on kaotand -
hingevalust sain üle üksi, edasi lähen samamoodi.

13.09.2010

Iga mälestus on isemoodi värvi,
leidub selliseid, mis pleekinud on seest,
mõned puutumatult säilitanud värvi,
teised läbivettinud on silmaveest.

Kõige enam armastan ma neid, mis valged,
vahel enda lõbuks piilun punaseid,
tunnen äratundmisrõõmu oma palgeil,
kui ma videvikus jalutan neil teil.

Muidugi on neidki, mis on hallid,
aga neid ma vähe mäletan,
küllap need ei ole nõnda kallid,
nii ma iseendale neid seletan.

Palju vaeva olen talunud,
kui kohtan selliseid, mis mustad nagu süsi...
pelgan siis ja sügavuses ohkan,
kardan vastuseid.... ja kardan küsimusi.

Takistades, tõrjudes neid ära,
muutub vallutavaks nende stiil,
hargneb laiali, siis musta sügav sära
ja mu lootusetult endaga ta viib.

Seks püüan leppida, mis puudutanud hinge,
võtta mälestusi nii just nagu on,
teha nendega koos värvirikkaid ringe,
kui nad mulle külla tulnud on.

Ja nendel kordadel kui hing on vaevas,
see mis möödund, kisub kaasa sedasi,
et jään hingetuks siis appi kutsun taevast
nii pääsen oma elus edasi.

Kuidas olemine võiks küll olla,
kui ma puutumatu oleks möödunust,
saaksin õnnelikumaks...ei tea, võib olla
ma oleks värvitu ja vaesem läbielatust.

Pühendusega,
13.08.2010

Libahunt

Mina ei ole heategija, maailmaparandaja vm hea haldjas, kes sinu elu lihtsamaks teeb, sinu eest otsuseid langetab ja sinu probleeme lahendab.
Vastupidi.
Ma olen üksik libahunt, kes teeb sinuga asju olenemata sinu hingelisest või füüsilisest seisundist. Ja ka selliseid asju, mida sa oodata ei oska.

Pütsepad mööda Eestit laiali

Pütsepa rändrahn
Asukoht: Pütsepa, Vastseliina vald
Pütsepa rändrahn asub Vastseliina vallas 0,4 km Pütsepa külast lõunas. Kivi on tuntud ka Jeremi ehk Suure rändrahnuna. Rahn on korrapärase ovaalse põhiplaaniga, selgeltmärgatava harja ja tipuga, peaaegu püstloodse lõunaküljega. See on suurim Võrumaal. Rahnu mõõtmed: suurim kõrgus 4,4 m, keskmine kõrgus 3,5 m, pikkus 6,6 m, laius 4,6 m ja maht 54 m3.

Täiesti juhuslikult kuskil Vastseliina külje all enamvähem juba piiri peal seigeldes leidsime sellise loodusime!

Kõik just nii ju ongi
muigad kibedalt
kõik on ikka vanamoodi
proovid ennast panna loodi
ja sa läed
ja sa läed
sa läed
kuni lõpuks näed
su ees on enda jäljed
iga päev

Kes otsib ei see leia
vaid siis kui komistab
oma aias pigem hulla
ehk siis leiad oma kulla
ja sa läed
ja sa läed
kuni lõpuks näed
su ees on enda jäljed
iga päev

Kõik just nii ju ongi
jah just nii ma tean
kõik on jälle omamoodi
annan sulle uue koodi
et sa teaks - ma läen - ma läen
kuni lõpuks näen
mu ees on enda jäljed
ja ma läen - ma läen
kuni lõpuks näen
mu ees on enda jäljed


Võimatu on minna magama alanud suve esimesel päeval, kui kell läheneb südaööle ja väljas valitseb pilkane... valge! Keha ja vaim on täna nii väsinud. Kõik annab tunda. Tahaks oodata nii kaua, kuni enam ei jõua ja uni lihtsalt võimust võtab.. Telefon suriseb vaikselt ja tuttav armas hääl küsib "Kas sa magad juba?".
Ma ei maga. Täna öösel olen ma koos Tõnis Mägiga.
Ja publikule ongi oodata lisa. See on see, mida ma armastan siin elus - see, mida sa vajad, koputab südaöösel vaikselt su uksele..

Asjad juhtuvad inimestega

Sõrmenipsu kaugusel meist on totaalne kaos. See nagu pidevalt kükitaks me seljataga ja ootaks õiget hetke, kunas me elus kõik peapeale keerata. Ja kui see juhtub, sõrmenipsu kiirusel, siis sa saad aru, et ellujäämiseks pead sa umbes sama kiiresti midagi ette võtma. Vastasel juhul sööb kaos su ära.
Mul on olnud ülim õnn tutvuda suurepärast inimestega, kes mu elule nii palju juurde on andnud, kes mu ikka ja jälle särama panevad ning kes hoolivad ja kellest mina hoolin. Selliseid inimesi on raske enda juures hoida ilma et nad sulle varem või hiljem rohkem või vähem haiget teeksid. Mida olulisem on inimene, seda valusam on hoop temalt. Seda valusam on tõdeda, et täpselt niimoodi pidigi kõik minema ja mitte kuidagi teistmoodi. Asjad juhtuvad kui nad juhtuvad ja kui need juhtumised ei olene meist, ei ole mõtet ka neile kätt ette panna. Siit tuleb jälle vana tuntud teema - ülemõtlemine. Ja see, kuivõrd hea meelega me seda harrastame. Tunduvalt raskem on asjadele mitte mõelda, mis on meile kui mõttemasinatele loomulikult ütlemata fun väljakutse. Mina ei suuda mitte ülemõelda. Ma tunnistan ausalt. Aga. Ma suudan muuta oma suhtumist. Ja kõik algabki suhtumisest. Ma ikka ja jälle maandun oma tõdemustes ühe tuttava filmimehe sõnade juurde - Kui sa loobud asjade võrdlemisest (st. hoidud dilemmadest), siis alles läheb lõbusaks. Tal on krdima õigus. Proovida mitte vastandada oma mõistust südamega ja juhinduda ainult ühest - elu on selleks, et lasta sel juhtuda. Ja siis hakkabki juhtuma. Kummalisi, ootamatuid, veidraid ja täiesti müstilisi asju. Sinus eneses.
Punased roosid mu laual räägivad vaid ühte keelt. Igaüks teab, millist. Mõni aeg tagasi oli olukord, kus tuli otsustada, kas ma näen oma laual veel roose või mitte. Ma piinlesin ja kannatasin. Mitte sellepärast, mis juhtunud oli, vaid sellepärast, et ma PIDIN OTSUSTAMA. Ma ei tahtnud otsustada, sest ma polnud selleks valmis. Ja ma ei otsustanudki. Nüüd vaatan ma neidsamu roose hoopis teise pilguga ja need räägivad mulle midagi muud. Need räägivad sellest, et iseenda vastu ei ole mõtet võidelda. Kõige jaoks on õige aeg, see tuleb lihtsalt ära oodata.

Suvi.
Rand, paljajalgne Mikko, pikad õhtused autosõidud, piknikud, laadad, ema, puhkus, maasikad ja murelid, Muhumaa ja muusika, grill, paljas nahk, Pääsküla spa ja Oliver :D
Suvi .
Hetkl pole tõesti rohkem vaja..

2,5 kuud kestnud smailideralli sai lõpuks ometi otsad - mul lihtsalt hakkas jube piinlik juba, et joonistan kümmet väikest naerunägu nii kaua ning kasutasin ära mikkovaba nädalavahe, et selle asjaga lõpuks maha saada. Smailid hakkavad kaunistama Kadrioru ja Tõsnismäe konstaablite kohvikruuse ning originaalid lähevad Mikko tuppa seinale. Parimad palad noppisin välja...

Alates reedest olen selle tigediku värske omanik. Esimesed emotsioonid: issand jumal, kui mõnus on käike vahetada!!
Kogu aktsioon alates auto leidmisest kuni kättesaamiseni kestis 5 päeva, millest enamuse aja olime Mikkoga tõbistena kodus, kuid ega see siis autoostu sega :D
Kuna auto oli olnud kuu aega müügis ning kogu asjaajamine pangas, ARKis jm toimus reedese päeva kahe viimase töötunni sees, siis ma võin kindlalt öelda, et see auto ootas mu ära! Nii juhtub asjadega, mis on sinu jaoks loodud - nad ootavad sind võtku aega kaua võtab :)

2010 on olnud bloginduses kesine aasta. On märtsi teine pool, ma olen füüsiliselt maha rahunenud ning mind võib leida põhimõtteliselt ainult kolmest kohast - kodust, töölt või Pääskülast - viimasest küll hetkel vähem.
Eile oli mu ühe väga hea sõbra 30. sünnipäev. Ja mind ei olnud kohal. Ma tean, et vaatamata mu väga veenvale selgitustööle minu mittetuleku kohta, on ta mu peale pahane. Selliseid inimesi on! Ma võin neile rääkida, et mul on laps haige ja/või lapsehoidjat ei ole lihtsalt sel õhtul kuskilt võtta - neid reeglina ei huvita - neil endil lapsi pole ning seega nad ka ei tea, mida see tähendab.
Ja järgmisel laupäeval on mu ühe väga hea sõbranna 30. sünnipäev. Viljandis - mu väikses nostalgilises kodulinnas, kuhu ma kavatsen saabuda liinibussiga. Mõnes mõttes ma lausa ootan seda - kõndides mälestusi täis linnakeses mööda mälestusi täis vana kooliteed enda mälestusi täis vanasse kodutänavasse ühte majja tänava nurgal, kus sai nii mõnigi aeg oma lapsepõlvest veedetud. Kase tänav. Ma tean, et kõik on seal muutunud ja totaalselt võõraks jäänud, ja iga suvi, kui ma sinna korra või kaks satun, küsin vaikselt: inimesed, miks te ei võiks ühte ainumat paika siin maailmas tahta oma muutustemängust välja jätta? Ju siis pole nii mõeldud. Kõik, millest aeg läbi voolab, muutub. Need, keda ma toona lapsena teretasin, on vanaks jäänud, need, kelle aias ma ploomiraksus käisin, üldse ära surnud ja nende lapselapsed on kõik päälinna kolinud. Samas - aeg voolab seal omas rütmis - aeglasemalt ja imelikumalt. Võibolla isegi igavalt. Ma olen kindel, et kui ma peaks miski juhuse läbi praegu Kase tänavale elama asuma, sureks ma seal igavusse või siis muutuksin friigiks. Mullafriigiks, kes kogu oma aja näppupidi mullas ja peadpidi põõsastes veedaks, või siis naabrivalvuriks, kes oma lähedalpesitsevate kaaskodanike kohta päevikut peaks.
Ma lähen sinna mingi imeliku tundega - väikse ärevusega. Alati. Ja seekord samuti.
Kuna Suurt Reedet mahutav nädalavahe saab olema tavaliselt pikem, otsustasin mitte varem, aga täpselt sel ajal teha suurema autoringi Pärnu linna, Massi talu ja Viljandi külastamisega. That will be fun!

Ma olen aru saanud, et rahutus viib tegudele e. paneb kirjutama. Juba seda fakti kirja panna on omaette ettevõtmine, sest ma panen käe südamele ja tunnistan - ma olen juba kuid rahulolev. Jah, argipäeva närveldamist tuleb ette iga päev, eriti kui arvestada, mis kiirusega kasvab ja areneb mu poja, kes paneb mu kannatuse ja närvid pidevalt proovile (lisaks see nn. üksi kantav vastutuskoorem) - aga mitte see ei tekita seda kurikuulsat rahulolematuse tunnet. Rahulolematus idaneb kuskil sügavamal, ning me tihti ei saagi aru, mis on selle põhjustajaks. Rahulolematus eluga. Sellega, mida me ei ole saavutanud, keda meist pole saanud ja mida meil ei ole. Ehk siis teadmata, mida me tegelikult tahame ja mille poole me püüdleme, oleme siiski kaugel rahulolust ja hingerahust.
Mu hing ei saa kunagi toidetud, ütles mulle inimene, kes tunneb mind vist kõige paremini. Sel hetkel ma nagu solvusin ta peale - no kuule, ma ei ole ju täitmatu! Ja hiljem sain aru, et tal oli omamoodi õigus - ma ei püsi kaua rahulolevana. Hakkan taas genereerima probleeme, mingeid närviajavaid mõtteid, mis ei lase tööd teha või lihtsalt rahulikult toimetada. Inimene ei ole kunagi rahul - see on me loomuses - püüd üha rohkem ja rohkem täiuslikuma poole. Ahh ei, ma ei tahagi täiuslikkust, sest seda pole lihtsalt olemas - aga ma järjest vähem tahan ka seda mugavat rahulolutunnet, mis teeb mu mõneti loiuks ja passiivseks. Andke mulle närvikõdi ja muremõtteid ragistamiseks!
Täna ma istun siin tunnike enne südaööd üksi pimedas helendava kuvari taga - mis ei ole isegi mitte läpakas, kuna too kavatses minu jaoks lõplikult tehnilisse surma surra - joon veini kõige tavalisemast morsiklaasist - mis siiani oli olnud mu põhimõtete vastu - vahin vahepeal otse enda ette aknast välja pimedusse ja küsin endalt - kas see, mis mu elus on olnud, teeb minust mingitpidi parema või halvema inimese? Ma olen sünnitanud lapse, kuid ma ikkagi ei saa öelda, kas ma kõlban 100% emaks; ma olen lõpetanud 8 aastat kestnud suhte, kuid ma ei tea ikkagi, kas ma olen sellest midagi õppinud; ma olen töötanud 6 aastat ühes ja samas ettevõttes, ja ma ei tea ikkagi, kas ma olen neile piisavalt hea... Need ei ole eksistentsialistlikud küsimused, vaid faktid peegeldamaks sisemist rahulolematust. Just nimelt seda sügavamat. Miks just siis, kui tegelikult on näiliselt kõik kõige paremas korras, lasen ma end kaasa kiskuda ühest pseudomõttest - mul ei lubata TUNDA! See ängistab. See on kõige juur ja paneb mu sisemuse karjuma. Aga kaua sa karjud, kui keegi ei kuule. Kuuled ainult ise ja püüad olude sunnil ignoreerida. Mul ei ole siia midagi lisada, sest ma pean leppima või siis lõpetama... Seni ma püüan leida lohutust targast mehest taskus: las asjad lähevad oma loomulikku rada..!

Fakt on Jüri Nael

Ootamine on luksus. Sest aega ei ole. Kannatust ka mitte. Ometi me ootame. Kogu aeg. Kedagi. Midagi. Et keegi tuleks. Või miski läheks. Või et õige hetk saabuks. Et siseneda. Väljuda. Või loobuda. Sestap tükk ootamisest. Inspiratsioon Samuel Beckett'i näitekirjandusest ja isiklikust oskamatusest. Isiklikust oskamatusest oodata.

Idee/koreograafia/esitus: Jüri Nael

Lavastus: Lorna Marshall /UK/, Jüri Nael

Kunstnik: Iir Hermeliin
Muusika: Ilias Kotzias, Johann Sebastian Bach

Etenduses on kasutatud tekstikatkendeid Samuel Becketti näidendist "Rockaby", loeb Robin Hooper

Foto: Karel Polt / www.karelpolt.com

Toetaja: Kultuurkapital

Oli loomulikult üleprahi ja mul on tunne, et ma olin vist ainuke, kes Naela eesmärgile publikut tegelikult naerutada pihta sai. Vaadates teda ootusärevusest aknalauda lakkumas või seina najal onaneerimas ei saa ju istuda liikumatult ja mõtlikult pingil kvalifitseerides neid toiminguid vastu tahtmist kõrgema kunsti alla. Nagu enamus mu seljataga ja ees ja kõrval tegid. Tänapäeval ruulib hullus ja kõik ebanormaalne, mis ei kahjusta ühiskonda. Ehk siis hullus üksikisiku tasandil parim juhul tegutsedes tema enda sees. Eks Naela näide suutmatusest oodata oli kõvasti ülepakutud variant, kuid peale etendust lahkusin ma saalist küll ütlemata postiivse tundega - ma lihtsalt oskan hinnata seda kannatamatuse ärakannatamise kunsti.

Reede ja metsa ootab ja muud asjad ootavad kaa. Kõik hea on eespool ja tahapoole jääb vähem parem. Ja igatsus närib ja kolm plaaditäit pirukaid said just valmis. ja kell on 23:19. Ja prügilasse täna oma aju ei tühjenda - liiga väärt kraam, mis vajab natuke kääritamist ;)

Täna olen ma lihtsalt väsinud. Väsinud inimestest, suhetest ja kõigest sellest, mis seal ümber keerleb - väsinud mõtlemast. Ja seda põhjusega. Time out!