29 september 2009

Kass on läinud... Õhtuti, kui Mikko magab, on veider, kui keegi ei tule küljealla nurru lööma ja pai nuruma. Põhimõtteliselt ma pole kassiinimene ja olen ka peale Kitit kassi võtmise vastu, aga inimene harjub kõigega, ka poomisega... Vahest kuulen üksi olles kassi tekitatud helisid, mis on vist normaalne reaktsioon, kui midagi, mis kaheksa aastat pidevalt su kõrval eksisteeris, äkki ära kaob.
Ja kui mingi ese/aparaat vms kuskil nurgas naksub, on Mikko alati kindel, et see on Kiti. Kahjuks pole. Muideks, Mikko õppis just paar päeva tagasi ütlema õigesti Kiti ja kass. Ilmaasjata.

Me tahame, et me lapsed saaks ruttu suureks, kuid samas tahame, et nad jääksid tittedeks. Lammutasin täna Mikko võrevoodi laiali, sest ta ei maganud hea meelega taraga piiratud voodis ja ma arvasin, et 1,5 eluaastat on juba piisavalt SUUR... Eemaldasin ühe külje pulgad (higi ja brutaalse jõuga, sest erinevalt tehase ütlusest, et need pole liimitud, olid need siiski liimitud) ja tegin talle tavalise lahtise voodi, millega ta on väga rahul. Õhtul, olles seal maganud oma tunnikese, keeras ta end väikse kolksuga voodist maha ja ma panin ta ikkagi suurde voodisse. Korraks mõtlesin, et jumal küll, kas ma pean need pulgad tõesti homme tagasi panema??

26 september 2009

Väike algus vol2

Eile selgus siis kurb tõsiasi, et ma pean oma kassi teatud ajaks kuhugi mujale toimetama, e. Mikko hoidjal lõi kassiallergia välja. Ma ei tea, kuidas kass selle üle elab.. Miku kohapealt on muidugi kurb, et kassi enam pole, sest vaatamata sellele, et kass tema sorkimisi absoluutselt ei talu, on poiss temaga nii harjunud ning suudab ta ikka ja jälle kilkama panna. Ma lihtsalt tahan, et mu laps kasvaks loomadega - olgu selleks siis kasvõi üks pirts vanatüdrukust kass. Aga uus lapsehoidja ei tule praegu kõnealla, sest Miku on Hiiega täiesti harjunud ja ma ise lähen juba nädala pärast tööle. Kuigi kõrvaltvaatajale võib probleem tunduda üldse mitte dramaatiline, siis minule tekitab see uskumatult stressi ja kurva meele. Kiti on kaheksa aastat olnud täieõiguslik pereliige. Aga loobume temast ainult järgmise suveni - siis tuleb tõenäoliselt uus hoidja.
See on küll harjumatu, kuid ühe toreda inimese Pireti ilmumisega mu ellu saan ma omale nüüd natuke rohkem isiklikku vaba aega lubada. Ta lausa nõuab Mikkot :) Ja mul ei ole midagi selle vastu, kui saan omale terve laupäeva või isegi terve nv vabaks. Üle piiiika aja sain taas kinos käia, rahulikult mööda vanalinna luusida, kohvikus istuda jne.
Kinost tulles ostsin omale tänavalt ühe mutikese käest ilusa kodukootud lillekimbu ja tundsin teatud "vabastust", sest lõpuks ometi saan ma omale koju vaasi osta kõige tavalisemaid lõikelilli ilma et keegi sealjuures nina kirtsutaks ja turtsuks.

24 september 2009

Tähelepanu!


Minu suur venna Raul, kes ühel heal päeval mu poja terveks päevaks enda hallata võttis, suudab täitsa vabalt mähkmeid vahetada. Ja seda arvestades asjaoluga, et ta pole seda vist kunagi varem teinud. Ja väga hea lapsehoidja on ta ka. Mikko on igatahes väga rahul.. ;)

PS! See postitus on tehtud tulenevalt mu venna soovist tervele maailma teada anda, et ta oskab mähkmeid vahetada! ;P

19 september 2009

Eile õhtul pool tundi enne Rautakesko sulgemist käisin Rauliga magamistuppa värvi ostmas. Enne seda otsisin kõikvõimalikud ajakirjad, netilehed, isegi cd-plaatide ümbrised, raamatute kaaned jms läbi, et leida seda sobivat VANA LILLAT. Poes langes valik väga heleda vanalilla peale, millega ma täna paar pintslitõmmet proovivärvimist tegin ja toon on tõesti peaaegu nagu puhas valge, mis pole tegelikult päris see, mida tahtsin. Aga seina ma ta panen, kuna võtsin kõigest miinimumkoguse ning lähen siis uuesti poodi tumedama järgi.
Täna hommikul harjutasin taas kätt pahteldamisega, sest seintes ON kohti, mis seda väga vajasid. Mikko muidugi sonkis juba minu vaevaga silutud värskes pahtlis ning tahtis kõrvaklapid pahtlinõusse uputada. Mul oleks vaja veel ühte paari silmi - kuklasse!

Ja siis... kui ma üritan oma masendavast olukorrast parimat teha ja mõtteid uuele rajale seada, ilmub õhtul taas välja inimene, kes kõiges süüdi on... Tuju jälle nullilähedane, krt küll. Aga vähemalt on mul nüüd jälle töötav pesumasin.

18 september 2009

Väike algus

Mõistsin ja tundsin, et kui ma ei taha, et hingevalu mind päris maha murrab, peab muutma midagi, mis on käega katsutav ja silmaga nähtav.
Võtsin suures plaanis koristuse ette - aknapesu; pappkastide sisu sorteerimine eesmärgiga neist toanurgas lõpuks lahti saada.. kolm tükki on nüüd vähem, aga alles jäi neid ikkagi; kola keldisse; uus kola keldrist üles... kaasaarvatud pirakas vaip, millest ma varvaste all puudust tunnen ja mille ma elutuppa diivani ette platseerin, et soojem oleks ja üldse hubasem tunduks.
Ükshommik tegin harjumuspäraselt kohvi ja tundsin, et pean kruusid välja vahetama. Ei tahtnud enam nendest vanadest tuttavatest topsidest juua. Eile muretsesin omale ühe uue. Asi seegi. Ja teine tunne kohe.
Kogu tehnikakola, arvutividinad jm, mida ma ise ei näpi, läks kastidesse-sahtlitesse ma ei tea mida ootama...
Magamistoaukse, mis juba kolmandat aastat jubedalt parketti kriibib, tõstsin eest ära ja võtsin jupi maha. Ärge küsige, kuidas...! Igatahes saab selle nüüd isegi korralikult kinni panna :D
Uued padjad. Sulepadjad. Kaks tükki peaalla. Voilaa!
Omaette eesmärk on voodi, mis pole mu Tallinnas elatud aja jooksul mu kodus veel kohta leidnud. Ma ei tea, miks. Aga nüüd on aeg.
Teine eesmärk on magamistuba LÕPUKS valmis teha. Väike lihvimine, väike pahteldamine, jälle väike lihvimine, suur värvimine. Uus vaipkate ka siis juba.. See mõte meeldib mulle väga, sest remontimine on mu lemmikajaviide :)
Ja ongi uuele elule väike algus pandud.

17 september 2009

Ich kann nicht mehr sehn,
trau nicht mehr meinen Augen.
Kann kaum noch glauben,
Gefühle haben sich gedreht.
Ich bin viel zu träge um aufzugeben.
Es wäre auch zu früh,
weil immer was geht.

Wir waren verschworen,
Wären füreinander gestorben.
Haben den Regen gebogen,
uns Vertrauen geliehen.
Wir haben versucht,
auf der Schussfahrt zu wenden.
Nichts war zu spät,
Aber vieles zu früh.

Wir haben uns geschoben,
durch alle Gezeiten.
Wir haben uns verzettelt,
uns verzweifelt geliebt.
Wir haben die Wahrheit so gut es ging verlogen.
Es war ein Stück vom Himmel,
daß es dich gibt.

Du hast jeden Raum mit Sonne geflutet.
Hast jeden Verdruss ins Gegenteil verkehrt.
Nordisch nobel deine sanftmütige Güte.
Dein unbändiger Stolz,
das Leben ist nicht fair...

Den Film getanzt in einem silbernen Raum.
Vom goldnen Balkon die Unendlichkeit bestaunt.
Heillos versunken, trunken,
weil, alles war erlaubt.
Zusammen im Zeitraffer,
Mittsommernachts-Traum.

Du hast jeden Raum mit Sonne geflutet.
Hast jeden Verdruss ins Gegenteil verkehrt.
Nordisch nobel deine sanftmütige Güte.
Dein unbändiger Stolz,
das Leben ist nicht fair...

Dein sicherer Gang,
Deine wahren Gedichte.
Deine heitere Würde,
Dein unerschütterliches Geschick.
Du hast der Fügung deine Stirn geboten.
Hast ihn nie verraten,
deinen Plan vom Glück,
deinen Plan vom Glück.

Ich geh hier nicht weg,
Hab meine Frist verlängert.
Neue Zeitreise, offene Welt.
Habe dich sicher in meiner Seele.
Ich trag dich bei mir bis der Vorhang fällt.
Ich trag dich bei mir bis der Vorhang fällt...

--H. Grönemeyer--