30 juuni 2009

Aeg

Kell on pool tundi peale südaööd ja ma tõden ikka ja jälle, nagu ka nüüd, et mul on põhimõtteline ajapuudus käes. Suurelt jaolt tuleneb see sellest, et Miku ei lase mul oma ärkveloleku ajal enam pikalt arvuti taga küürutada ja me sõdime sellepärast pidevalt.. :D
Tegelikult ongi suvi ju pigem õueaeg, kus elektoonilisi toimetusi tehakse pimeda saabudes, kui kõik muu on koduseinte vahel tehtud ning magama heita ka nagu ei raatsi veel. Mul ei ole kõik muu koduseinte vahel tehtud, aga ma tunnistan ka ausalt - ma vahest lihtsalt ei viitsi rapsida teadmise juures, et 5 min pärast on mu ponnistused jälle nullis, st. laps ja korterikaaslane on kõik pääpeale keeranud.
Mul on veel tööasju, e. Gomabi kodulehte lõpetada, mis ei taha alates jaanidest ja peale "palga" kättesaamist enam kuidagi sujuda. Vajab keskendumist ja loomingulist lähenemist, mis kisava lapse kõrvalt eriti võimalik ei ole.
Meeldejäävad jaanid jäid ruttu seljataha. Peipsi-äärne Alatskivi, Palamuse jne kant sai üle 500 aasta taaskord läbi sõidetud suht risti-rästi...:D Suitsukala sai ostetud, värsket soolakurki..mmmm. See on midagi, mille pärast tasub 400 km maha sõita! Ja muidugi need inimesed, kes said ootamatult jaanipäevaplaani lisatud. Hea, kui sellised on olemas.
Meie "naistekani" ehk Itaalia reisini on jäänud ka kõigest paar loetud päevakest. Tänane päev kuluski pigem vajamineva paberipahna genereerimiseks/väljatrükkimiseks. Ja tundub, et Davinci ilmakuulsat Püha Õhtusöömaaega saamegi vaatamata väidetavalt kuudepikkusele järjekorrale oma silmaga kaema minna. Ja see ongi meie reisi ainuke kohustuslik "kultuura". Ülejäänud on vabakava ja kujuneb kohalolemise käigus. Ootan. Väga ootan.. :)

16 juuni 2009


Das weibliche Herz soll sein wie eine Auster, es soll sich nur einmal aufschließen, um den Tau der Liebe in sich aufzunehmen und ihn als Perle ein Leben lang in sich tragen. Wiederum soll es nicht sein wie eine Auster, es soll keine harte Schale haben.

G. M. Saphir
(akrüülmaal Perle by Kairi, 20.06.09)

13 juuni 2009

Séraphine

Väärtfilm. Natuke freak. Soovitan. Isegi väga. Aga mitte kõigile. Mitte neile, kel meeles mõlgub hollivuud ja kes ei suuda naeruta kahte tundi kinosaalis veeta.
Mind inspireeris. Mõjus.

10 juuni 2009

Värvilistest närvidest

Eile õhtupoole, kui kell hakkas seitset näitama, mul töö pooleli, programm vigaselt töötamas, sinna otsa veel sekundiline voolukatkestus, mis hävitas mu viimase tunni loomingu, ja Mikko mu kõrval kriiskavalt karjumas, tundsin närvide katkemist...
Jah, see juhtus.
Ma ei ole superemme. Ei tahagi olla. Pole kunagi plaaniski. Olen oma jõudude ja viitsimiste piires tegutsev naine. Ja uskuge - vahest on hetki, kus on midagi olulisemat, kui su küljes rippuv kisav laps. On vaja ainult 10 sekundit, et olukorda lahendada, aga seda sulle ei anta.
On hea, kui sel hetkel, kui silme eest lööb mustaks, on keegi, kes reageerib ja teeb, mis tegema peab. Aga kui teda pole, siis on vaja midagi, mis tooks su rahulikule pinnale tagasi. Aga... meil kõigil on ju õigus vihastada ja närvi minna - võrdselt nii sinul kui minul kui lapsevanemal. Miks ma peaks oma nõrkushetkedel oma negatiivsed tunded sissepoole elama? Et säästa oma last? Nagu oleks ta õhkõrnast kristallist kujuke, mis halbade vibratsioonide mõjul puruneb vms. Kaugel sellest. Mul on tekkinud arusaam, et üksikemaks olemine nõuab tunnete (eriti negatiivsete) erilist taltsutamist. Sellepärast nad suudavadki igas olukorras rahulikuks jääda, isegi sellistes, mis pole otseselt seotud lapsega. Üks mu meessõber tegi kunagi mõtlemapaneva märkuse, et naisest saab aru, kas ta kasvatab oma väikest last üksi või koos mehega. Esimese juhu naised olevat hoopiski teistsugused - vaoshoitud, vaiksed, tasakaalukad, isegi loiult mõjuvad.
Ma ei kuulu esimeste hulka õnneks, kuigi olen neid piire maitsta saanud. Ja mõistan nüüd, miks nad on erinavad teistest emmedest. Sest nad on aru saanud, et nad peavad kogu SELLE kadalipu ISE ja reeglina ÜKSI läbi tegema. Siis pigem juba närvi minemata.
Mina aga lähen närvi ka edaspidi ja elan end välja kui vaja. Olenemata sellest, mida tulevik toob või ei too.

09 juuni 2009

9. juuni. 9 juuni! Ma olen 29 aastat - okei, miinus 3 Saksamaal - Eestimaa suvesid talunud ja imestan ikka ja jälle, et täna, 9. juunil, mil ma istun siin kirjutuslaua taga läpaka ees, külmetavad mu varbad ja kõik muu kaa tegelt..! Rüüpan tassi teed MEEGA, sest hommikuti tõustes on kurk valus! Toppisin villase teki varvaste alla põrandale, sest külm ei lase töösse keskenduda ja kisun iga natukese aja tagant dressikat selja pealt allapoole.
Nikerdan töökoha kodulehe kallal juba kolmandat nädalat vahelduva eduga. Siinkohal tänan jumalat või mistahes muud ebamaist olevust, et mul on laps, kes suudab üllatavalt pikalt omaette mängida, ilma et ta nõuaks pidevat jälgimist või tähelepanu. Kuigi ka vaatamata sellele läheb arvuti taga nokitsemine ja mööblikataloogide lappamine sujuvalt üle öösse ja järgmise päeva vara-vara hommikusse. Ühel ööl vastu laupäeva "ärkasin" arvuti tagant tõdemusega, et kell oli 01:30, mees oli kuskil väljas ja õues ei olnud pime. Jah, võõrkeelsete illustreerivate tekstide väljamõtlemine ei ole eriti fun. Tunnen ja tunnistan, et aasta ja 3 kuud tööst eemalolek on päris tublisti mõjutanud mu saksa keelt oskavaid ajukurde. Vahest on endal ka piinlik juba..
Unes nägin puhkust.
Oma külmas magamistoas kahe teki all näen mina und 35kraadisest kuumusest ja päevitunud nahast ja lühikesest kleidist - elu iroonia.
Vist sellepärast, et kui lennupiletid käes ja hotellid ära bronnitud, siis tundub asi juba reaalset kuju võtvat.

05 juuni 2009

Ultimaatumid viivad alati lahenduseni. Alati. Ja tihti polegi oluline, millise lahenduseni. Oluline on, et toimuks midagi, mis annab mõista, kus suunas liikuda, kuidas edasi minna. Või mis tähendab edasi minna? Ma lähen seda niigi - paratamatult - täpselt nii nagu voolab aeg - olenemata meist.
Ultimaatumid näitavad, mis on päris ja mis on võlts - mitte seda, mis on õige ja mis on vale. Ehk tähendab see seda, et hakkame siis MÕTLEMA. Ja kui juhtub, et me mõistuseks on hoopiski tunded, siis ilmnebki see, mida kõige rohkem kardame - tõde. Usu mind, sulle see ei meeldi. Mina ei karda. Sest vastasel juhul ei räägiks ma ultimaatumitest. Ma olen väga kaua ootanud tõe vabastavat mõju.
Tunnistan ikka ja jälle, et kõik, mis juhtub mu ümber, on eriline. Ma võtan seda kui väljakutset, sest MINA ISE tõmban endale ligi oma õnne ja õnnetuse. Mul on olnud võimalus tunda ja armastada ja kogeda iseennast (ja mitte ainult) nii nagu ei kunagi varem. Meeletus segunenud kõikvõimaline negatiivsete ja positiivsete emotsioonidega on selle nimi :)