Lasagne

Tagaajus oli mul juba ammu mõte lasagnest. Vähehaaval said ka komponendid koju kokku ostetud ning inspiratsioonihoogu ootama jäädud. Mis tuli eile.
Hommikupoole tegin valmis hakklihakastme, õhtul enne ahjupistmist juustukastme.
Retsepti võtsin peast, järgides loomulikku vaistu ja oma maitsemeelt :)

Hakklihakaste:
2 väiksemat hakitud sibulat
1 keskmine hakitud punane paprika
2 peenestatud küüslauguküünt
1 riivitud keskmine porgand
700gr seguhakkliha
800gr purustatud tomateid
200gr tomatipüreed
basiilikut
oregaanot
soola, pipart

250gr lasagneplaate (ostsin 500gr paki, millest u. pool kulus ära)

Juustekaste (jahu ja piima kogust saab vastavalt soovile suurendada, kui tahad rohkem kastet):
75gr võid
6 sl jahu
u. 0,5 liitrit piima
250gr riivitud juustu

Hakklihakastme jaoks panin kõik ained ühte potti ja lasin vaiksel tulel 15 min keeda.
Juustukastme jaoks sulatasin või, sinna sisse segasin jahu, kuni segu muutus meeldivalt kreemjaks, otsa piim ja pool kogust riivjuustu ning ootasin, kunas juust on sulanud ja siis tulelt.

Võtsin suurema keraamilise ahjuvormi, panin kõige põhja natuke juustukastet, siis lasagne plaadid, siis hakklihakastme, siis jälle plaadid, juustukaste, hakklihakaste jne. kõige peale juustukaste ja ülejäänud juustu. Katsin fooliumiga ja ahju. 10-15 min enne ahjust väljavõtmist eemaldasin fooliumi, et juust saaks krõbedama välimuse.
Enne lahtilõikamist lasin jahtuda, muidu vormist väljatõstes laguneb ports laiali.

Lasagneproovijaid oli 4. Kõigile maitses hää. Mees lisas veel, et "Nagu päris!" :D

.

Mul on tõsiselt raske mõista inimesi, kes provokatsiooni, manipuleerimise jm taolise võtte abil püüavad lõhkuda teist perekonda, jätkates seda ülima visadusega ka siis, kui neile on selgeks tehtud, et nende käitumine on läbinähtav ega oma mingit mõju. Ma ei saa aru inimestest, kes naudivad teistele haiget tegemist, kuulutades avalikult oma seisukohta ilma, et keegi oleks neilt seda palunud. Ma jälestan inimesi, kes ei saa aru, et kõik, mida nad ARVAVAD endale kuuluvat, ei kuulu neile, vaid hoopiski kellelegi kolmandale. Ma ei mõista inimesi, kes peavad end maailmanabaks ega suuda kunagi leppida lüüasaamisega, allaandmisega, kui neile öeldakse EI või kui neid maha jäetakse. Kõige rohkem aga vihkan ma inimesi, kes üritavad panna sind olukorda, milles nad ise ilmaski olla ei tahaks!

Tumbad!

Mul on mingi eriline kiiks tumbade suhtes. Ma lihtsalt armastan tumbasid. Kõik mu tuttavad saavad vähemalt korra elus minult ühe tumba! :) Ja seda arvestades fakti, et mul pole kodus mitte ühtegi tumbalaadset :D

Ühel heal päeval ma tundsin, et pean omale soetama ühe valge orhidee. Valik oli tohutu, aga ma leidsin ta üles - minu iseloomulill!

Päeval, mil paljud asjad selgeks said...

mmmmm... juuuust!

KÕIK räägivad, et on asju, millest ei kirjutata - veel vähem kuskil netiblogis.. Jah, on tõesti. Aga kui mõtlema hakata, siis tegelikult kannatab absoluutselt iga teema paberit. Kõik oleneb ainult sellest, kuivõrd tunneb keegi end teemaga seotud olevat. Vaata mu peale viltu. Mind ei huvita. Mind tõesti ei huvita. Sest kogetu on teinud oma töö, e. mis meid ei tapa, teeb meid vigaseks.

Me mängime terve elu sitasti kirjutatud näidendis, kus tuleb hullult improviseerides endast maksimum välja kangutada, ise seejuures aimamata, kui võltsina me tegelikult näime. Sest kogu lugu baseerub ainult ja tõesti ainult MEELDIMISEL. Selle nimel teeme me kõik. Me mängime tola.
Suhetel pole garantiid. Mitte ühelgi suhtel, mitte mingisugusel kujul. Ja nii ma olengi lõpetamas üht vaatemängu oma elus. Raske öelda, miks ei saa lihtsalt kardinaid ette tõmmata ja publikule kummardada. Lõpp on ju selgemast selgem - peategelane läheb oma teed. Laval ei hoia teda enam miski... peale lootuse. Ma saan alles nüüd aru, et millegi lõpetamine on protsess omaette. Paned kõik valmis ja hakkad vaikselt vastavalt mõtlema, käituma, tegutsema. Harjuma. Tahad kasvatada enda ümber müüri. Vahest tahad rahu kõigest, vahest ajab vaikus hulluks. Vahest suudad naerda ja rõõmustada kõige üle, vahest tulevad pisarad kõige ootamatumal hetkel.
Öeldakse, et viimane piisk karikasse ongi otsustav. Ja otsustel on tohutu jõud. See paneb su taas elama. Tunned end võimsana, et oled midagi sellist ette võtnud. Muutud ükskõikseks kõige suhtes, mis kunagi oli kallis ja asendamatu. (Sest muudmoodi ei saa..)
Ja siis on käes hetk, kus enam ei pea mõtlema, mida teha, vaid KUIDAS teha.

"Võib-olla ongi meie armastus vaid üks etapp meie elus - lugu, millel on algus ja lõpp ja millest võib kunagi rääkida kui muinasjutust oma lastelastele... " 01. aug. 2008

õnnestunud virsiku-kohupiimakook

Tainas:
15 g pärmi (kuivpärmi panin natuke alla poole paki)
0,5 dl piima
2,5 dl jahu
0,5 dl suhkrut
1 muna
25 g võid
soola

Täidis:
1 purk konservvirsike (800g)
3 muna
750 g kohupiima
1 sl sidrunimahla
1,5 dl suhkrut
100 g võid
1 tl küpsetuspulbrit
100 g vanillipudingupulbrit (või 1 tops a' 125g vanillipudingit)
50 g rosinaid

Pealepuistamiseks:
2 dl jahu
75 g võid
1 dl suhkrut
soola

Lahusta pärm soojas piimas. Sega hulka jahu, suhkur, sool ja muna. Sõtku juurde pehme või. Jäta tunniks seisma.
Nõruta virsikud.
Eralda munakollased valgetest. Sega kollased kohupiima hulka. Maitsesta suhkru ja sidrunimahlaga. Lisa sulatatud või, pudingipulber/puding), küpsetuspulber ja rosinad. Vahusta munavalget ja sega täidisega.
Rulli tainas plaadiks, tõsta küpsetuspaberiga vooderdatud vormi (soovitavalt 30x30 cm vms). Määri tainale täidis, tõsta peale virsikud. Küpseta 175kraadises ahjus 45 min.
Samal ajal valmista puistesegu. Vala jahu, suhkur, sool lauale, tõsta peale külmad võitükid, haki puruks. Puista koogile ja küpseta veel 200kraadises ahjus 25 min.

Kohupiimakook võlub teatavasti alles peale jahtumist ja külmas seismist. Näiteks järgmisel hommikul kohvi kõrvale... ;)