:)

EI TAHA.

Kuidas veedate teie jaanipäeva? Mina olen Mikuga kodus ja kutsusin ühe hea sõbra endale seltsi. Õigemini pakkus ta ennast ise, kui kuulis, et olen üksi. Praeme pannil (kuna ahju mul pole) grillvorsti ja teeme ise salatit ja vaatame vb mingit multikat, sest õudukaid jm sünge sisuga filme ma hetkel ei kannata, ja multikas on siis ainuke, mida me koos vaadata saame. Vist.
Üldse on veider asjaolu, mismoodi need jaanid seekord mööduvad - ilma kõige olulisemate inimesteta minu elus, kuid nende asemel on üks uus ja oluline - minu poja. Aga mida kuradit need jaanid üldse endast kujutavad, et nende pärast põdeda? Ühte grilli-ja joomaorgiat, kus inimesed end alkojoobes vigaseks või surnuks sõidavad, mõnele majale tule otsa panevad või siis kõrvalhüppeid teevad. Ja pärast põevad.
Tegin järgmiseks suveks plaani teha motikaload. Sel aastal on tulevik minu jaoks niivõrd ebamäärane, et mingeid reeglipäraseid kursuste külastamisi ette võtta ei saa. Ja üldse peab nende ettevõtmiste rihma suht koomale tõmbama, sest 24h lapsega tähendab 24h lapsega.
Ja üldse, miks näidatakse "Beebiga kinno" seansil mingeid totakaid multikaid, kui on ju selgelt öeldud, et "beebiga", mis tähendab, et VÄGA väikese lapsega, kes multikale üldse pihta ei saagi. Nagu beebide emmed ei tahaks näha "Seksi ja linna"! Tahavad küll ja kuidas veel! Aga kui pole meest, pole vanaemasid-vanaisasid, kes beebit hoiaks, siis võivad emmed kinost suu puhtaks pühkida. Nagu veinistki. Ikka suht ebaõiglane, aga kessee ütleski, et emmede elu on kerge... Elagu beebid!

Seal, kus rohi on rohelisem ja taevas... mitte alati sinisem.

Koos õpime, mida tähendab armastus, lähedus, kaotus ja valu..

Mikkol on esimesed suured autosõidud ka seljataga :) ja kutt peab ennast autos üllatavalt eeskujulikult üleval. Ööbisime Pärnus kahekesi mitu ööd järjest, sealt sõitsime Viljandisse külla tädi Monikale ja pruta Ricale ja tädi Inesele ja siis jälle Tallinna koju tagasi.
Lapsega olles saan aru, kui närviline linn Tallinn tegelikult on... võibolla sellepärast, et ma ise olen kõigele vastuvõtlikum ja ärritun megakergesti (põhjusega muideks).
Sellepäras tekkis mul juba asju lahti pakkides tunne, et tahaks jälle minema - kuhugi, kus on vaikne, roheline ja kus me saame kolmekesi rahulikult olla ilma, et peaks mõtlema pidevalt sellele, kes ja kuidas kodutöid teeb võib kunas mehele jälle pähe kargab üksi "välja" minna...
Seda titeaega on ju tegelikult nii vähe, miks seda ära solkida ja oma närve mingite mõttetute mõtete peale raisata, kui võiks end 100% väikesele inimesele pühendada! Ma olen aru saanud, et see pühendumise aeg on tegelikult ka aeg iseenda jaoks - ma õpin tundma oma piire, looma endaga kompromisse ning sellega seoses astun lähemale iseenda sisemisele rahule.. Armastus kui füüsiline tunne saab kõrgendatud tähenduse... ja partnerlusest saab tõeline teamwork (siinkohal tuleb mainida, et see teamwork ei teki siiski alati iseenesest koos lapse sünniga). Tegelikult POLE laps kõige tähtsam - tähtsaim on see, mida ma talle pakkuda suudan ning mida tema olemasolu minule annab. Ning tema olemasolu teeb mu täiuslikumaks. Mul on tunne, nagu oleks ma tänu Mikkole veel rohkem MINAISE kui varem. Ja see teeb ühe naise tugevamaks - see teeb meid tugevamaks kui seda on kõik mehed kokku - see ongi emaksolemise võlu.
Mikko saab selle nädala lõpus ühe kuuseks, ning oskab end juba küljelt seljale keerata, süles püstiasendis natuke pead hoida, tissitamise ajal emme riietest kinni hoida/haarata, häälega ja suure suuga naerda, kõditamisele ja paile naeruga reageerida ning kui ta kõhuli panna, siis tahab ka roomata, kuigi see näeb pigem välja nagu teo vaevaline liikumine.. Aga kõige kaifim on ikka issi käte peal kõhuli lebotada!