Hispaania vol5

24. juuni

Öö El Jardin kämpingus oli oodatust rahulikum ning und jagus hommikul kella poole üheteistkümneni, mistähendas aga väikest peavalu terveks päevaks.

Alicante on vapustav! Veerand miljoni elanikuga linn on rajatud mägede vahele, millest ühe tipus asub vana kindlus Santa Barbara (ehit. 3 saj. eKr). Tegemist jällegi rannikualaga ning kindluse varemeteni viis mõnusalt järsk trepp-tee. Sinna me loomulikult ronisimegi. Tipust avanes igasse külge meeletu vaade tervele linnale ning avamerele. Alicantes oli tol nädalavahetusel toimunud mingi festival (ma pakun, et joomingu ja õgimise orgia), mille jääke tänavate pealt nüüd kokku riisuti ning linn oli osaliselt autodele suletud. Veetsime tunnikese või rohkem rannas, kust ma vist päiksepiste kinni püüdsin, mis andis hiljem tunda vastiku peavalu ja iiveldusega.

Enne ärasõitu hüppasime läbi ühest väga hea plaadivalikuga kaubamajast, kust omistasime kaua tagaotsitud ehedat hispaania muusikat - tervenisti neli plaaditäit :) Uskuge või mitte, aga autoga läbi Hispaania kruiisides EI SAA kuulata USA poppi vm taolist kräppi - see lihtsalt ei sobi siia...

Kella viie paiku õhul alustasime oma teekonda tagasi Valencia suunas. Kasutasime osaliselt mägiteed, mis oli minu jaoks tõeline piin ning pikniku ajal söödud oad tomatikastmes ning tuunikala andsid endast rahulolematult märku. Muideks, parimat piknikukohta annab otsida - kaljuserval, kust avaneb vaade alla orgu, seal asuvatele üksikutele majadele ning sidruniistandustele. Kaljud on siin valged ning moodustavad astmeid, maapind ise tavaliselt väga kuiv.

Tagasisõites me Valencias peatust ei teinud, vaid sõitsmine linnast läbi. Õhtu oli juba kell kaheksa ning otsisime, kus saaks magada. Umbes 25 km peale Valenciat leidsime ühes väikses sadamalinnas El Puertos normaalse ja väga odava (14.-/öö) kämpingu.

25. juuni

Kael on mitmest telgiööst kange ning ei lase end eriti paremale keerata. Piiratud pagasi tõttu ei olnud meil võimalik kaasa võtta patja, lisatekke jm pehmet staffi. Olen maganud kõik ööd käkras riideese pea all magamiskott lahtisena peal. Külm pole siin veel hakanud..

Tegime mõnusa hommikusöögi Moncofar mereäärses külakeses ning avastasime, et siinne piirkond on suhteliselt odav. Hommikueine eest (kaks kohvi, kartuliomlett preavorstiga ning otsa jäätised) maksime 11 euri. Märkimist väärib,et merevesi on siin niivõrd sinine, et silmal hakkab valus.

Väljas on 32 kraadi, kell on pool kaks ning päike kõrvetab meeletult. Teel peatusime ühes hüpermarketis ning tutvusime ESIMEST korda hispaania tootevalikuga. Ostsin lisaks hunnikule erinevatele kalatoodetele ja muudele snäkkidele liitri värsket piima, mille me kohe parklas ära jõime - me pole need nädal aega tilkagi piima tarbinud ning piimaisu oli suur (tüüpilise eestlase sündroom). NPNK kaardiga esimest korda makstes jäin ma müüja pika hispaaniakeelse mulina ohvriks - sain vaid niipalju aru, et ta küsis minu käest, kas ma tahan sisestada PINi või ta tõmbab kaardi läbi. Abi oli jällegi käte ja jalgadega seletamisest.

Mu 5 euri eest Itaaliast omistatud varbavahed lagunevad juba - ühel nina irwitab täiega ja teisel narmendab punutud serv.. suht nutune lugu. Olen paaris linnas kõik ettejuhtuvad pastlapoed läbi käinud, kuid leiduvad plätud on kuidagi imelikud - no päris suvalt ka osta ei taha, eriti veel, kui need päris mitu raha maksavad..

Homne päev oleme taas jalamehed Barcelonas ning siis peaks selle pastlamajanduse ikka tõsiselt ette võtma.

Õhtul kell 19 oleme 70 km enne Barcelonat ning hakkasime otsime kämpingut, kus saaks siis veeta selle reisi viimase öö vabas õhus. Edasi sõita polnud eriti mõtet, kuna meid eraldab Barcelonast vaid üks looduskaitseala ja mägi, kust kämpingut leida on suht lootusetu. Peale Cabelles küla lõppu ning enne Vilanova I La Geltru algust järgnesime sildile, mis juhatas meid Platja Vilanova (Vilanova rand) kämpingusse (21.-/öö). Vaatamata kõrvaltkulgevale raudteele väga norm koht. Homme hommikul kell 9 seame siis rattad juba kiirteele ja kulgeme tagasi sinna, kust me reis alguse sai.

Natuke kurb on mõelda, et see kõik jääb siia maha, sest kui aus olla, siis vahepaeal valdas mind küll tunne, et keeraks kuskil rindtee pealt hoopiski otsa ümber ja kaoks Hispaanis wildness'i... Muideks, üks väga oluline asi väärib veel märkimist - ei oska öelda, kas tegemist on päikse, soolase merevee, tapvalt ilusa looduse vms üledoosiga, kuid õhus on tunda meeltesegadust - unustame pidevalt asju, oleme käitumiselt kaootilised ja muidu veidrad... mõnusalt veidrad... muhahaa..!

Hispaania vol4

23. juuni

Täna on esimest korda tõeliselt pilves ilm. Blogi kirjtamise hethel istume Xeraco's ühe pagariäri ees ning kasutame NAABRI WIFIT :)

Kell 12 võtsime suuna Alicante poole, et külastada teelejäävat Ifach poolsaart. Muideks, need istandused, mida ma ekslikult oliivistandusteks pidasin, on tegelikult hoopiski tuhanded apelsinipuud. Põhjapool ei olnud puudel küljes ühtegi vilja, kuid siin, Oliva linna lähistel ma selle avastuse tegingi. Minu tagaajus pesitsev kuradike esitas korraks küsimuse, et huvitav, mis tunne oleks apelsine otse puu otsast korjata ja süüa ;)Xeracos't 25km kaugusel jäime paduvihma kätte. Tegime peatuse, et loodust pildistada ning kui ma ühte maja hoovi juhuslikult sisse kõndisin, avastain SIDRUNIHEKI, natuke eemal lookas okstega SIDRUNIPUU, DATLIPUUD ja APELSINIPUUD. Rõõm missugune! Ühe sidruni ja apelsini pistsime ka taskusse :)

Einestasime kuskil mägede vahel veidras söögikohas, kus trehvasime üht hollandlasest veokajuhti, kes õpetas meile natuke hispaania keelt (õigemini menüüd) :)

Ifach on looduskaitseala - kaljupoolsaar, mis kõrgub 400 meetrit merepinnast ning pakub hingematvat vaadet! Suplesime ja peesitasime Calpe rannikul, kust avanes vaade nii Calpe linnale kui ta Ifach'i kaljule. Tänu suurepärasele rannikule on Calpe linnast tehtud täielikult pilvelõhkujataolisi hotelle täistuubitud kuurort. Allicante eeslinnas Sant Joant d'Alacant'es olid rannas esimest korda väljas punased lipud, kuna laine oli meeletu ning 10 minutit rannas seismist tähendas paksu liivatolmukihti prillidel. Sealtsamast paar kilomeetrit eemal leidsime ka ühe kämpingu El Jardin, kus öö maksis 32 euri, mis siiani meie kalleim leid.

Koht ise tundub okei, saime telgikoha koos nelja elektikontaktiga :) Nüüd saab end ja kõik muud aparaadid ja akud täis laadida. Ja ollallaa, siin saab piiramatus koguses Wifit tarbida!Päikest tarbime hoolega. Keskpäeval päikse kätte ei roni, et vältida põletust. Inimesed hõivavad rannad tavaliselt kell kolm, mil oleme ka meie platsis.

Homme lähme uudistama Alacante linna ning see saab olema ka meie viimane sihtpunkt, kust pöörame tagasi Barcelona poole.

Hispaania vol3

22. juuni

Hommikul kell 11:30 võtsime suuna Castello poole, kuna linn jääb Valecia'sse sõites tee peale ette. Siin on meeletud oliiviistanused (mida nähes pean ma pidevalt Karinile mõtlema, kellele meeldivad oliivid üldiselt, kuid kes EI SÖÖ oliive), mis laiuvad püsivalt kahel pool teed. Teeolud väikestel maanteedel rääkimata kiirteedest on väga head. Tänu GPSile on lihtne kiirteid vältida - nii saab rohkem loodust nautida ning vajadusel kohe peatuse teha.

Suplesime enne Castello't Benicasim'i linna rannas. Castello ise ei pakkunud mingit pinget ning sellest kulgesime lihtsalt läbi.

Tankisime esimesed 20 liitrit kütust 24 euro eest.

Blogi kirjutamise hetkel siseneme Valencia'sse kiirusega 123km/h ning seisame esimest korda
ummikus :)

Valencia's sain kinnitust selle kohta, et üksi olles ei tasu rahvarohke tänava peal seisma jääda ning juhmi näoga ümbust uurida - keskealised meesterahvad on kohe varmad üksikut noort naisterahvast kõnetama. Ja nii ma siis kätlesin ühe marokolasega ning ühe teise saatsin möödaminnes pikalt. Peale seda ei läinud ma Tomi kõrvalt sammugi eemale...

Valencia - kolasime vanalinna rahvarohketel kaubatänavatel (üritasin leida omale uusi kingi, kuna vanadel

headel läks eelmisel õhtul rihm katki ning need võib nüüd maha kanda [hea, et mul teised plätud kaasas olid])

ning väikestel kõrvaltänavatel. Kuna pilte on tehtud niivõrd palju ning Peniscola kindlusest paremat vaatamisväärsust pole me enam leidnud, siis oleme ka pildistava suhtes valivamaks muutunud.

19:30 hakkasime Valencia'st välja liikuma ning 30 km pärast olime Xeraco kuuortis San Vincente kämpingus. Siin maksime ööbimise eest 17 euri, kuid tuleb tõdeda, et kämping ei olnud suurem asi - või õigemini ehe Espanialo. Kuna oli reede õhtu, arvas üks grupp noori, et panevad siis pidu ja lärmavad kuni varaste hommikutundideni. Nende bungalow aken avanes täpselt meie telgi kohale ning lihtsalt ei olnud võimalik magama jääda. Niimoodi me siis kolisimegi oma telgi ja autoga paar kohta eemale ning magasime õndsat und (vahepeal äratas meid veel ühe hullu muti haiglane röökimine) kuni kella kümneni ning lasime sealt kiiremas korras jalga. Kämping oli väga väike ning kruusase pinnasega, ei midagi ilusat ning kõik külastajad olid hispaanlased! Ola!

Hispaania vol2

20. juuni

Kell 12 päeval saime rendifirmast Sixt kätte oma auto, milleks osutus ülimugav 2007 aasta BMW 116i. 6 päeva online rent maksis 260 euri, lisaks võtsime õnnetusjuhtumikindlustuse 5,6 euri päev, mis tähendab, et liiklusõnnetuse puhul on meie kanda kulud 150 euri, ilma kindlustuseta oleks olnud see summa 750 euri. Auto saime kätte maaalusest garaažist, kus mäugus haledalt arvatavasti kuhugi õhutusšahti kinnijäänud kass. Autosse istudes tõdesime, et tegemist on tõesti mingi future car'iga, kuna ei leidnud me kohta, kuhu pista nn "võtmeta võtit" ega osanud me autot käivitada. Garaažis polnud kahjuks ka ühtegi hingelist, kes oleks meid aitanud, ning usinast hispaaniakeelsest manuali lugemisest polnud ka suurt abi. Kogu trikk seisnes selles, et autol tuli sidur alla vajutada ning vajutada nuppu START :)

Kuna GPS esimese laksuga tööle ei hakkanud, tegime Barcelonas mõned lisaringid, et linnast üldse välja saada ning võtsime suuna Tarragona poole, ehk siis lõppkokkuvõttes Peniscola poole.

Liikus on tore :) Liiklejad on noh... mitte eriti närvilised. Aga fakt on, et liikuse keskel ei tohi seisma või hullult mökutama jääda, siis tuleb seljatagant kohe paar signaali. Tuleb PIDEVALT kulgeda, vahet pole, mis suunas, kas valesti või õigesti - peaasi et KULGED..

Leidis aset ka esimene suplus jahedas Vahemeres. Väikse mõnusa rannakese leidsime linnast nimega Salous.

21. juuni

Selle blogi kirjutamise hetkel oleme Tarragona ja Peniscola vahelisel maanteel. Sõidame kiirusega 85 km/)(möödasõit on alaliselt keelatud) ning oleme merepinnast 20m kõrgusel. Väljas on 29 kraadi kuuma, kell on kolm pärastlõunal. Veider on fakt, et täna oleme söönud kõigest ühe tillukese tüki pizzat ning joonud meeletult vedelikku. Rohkem pole siin vaja :)

Eelmise öö telkisime ühes väga meeldivas kämpingus, mille leidsime juhuslikult väljasõidul Saloust õhtul kella 9 paiku.

Salous oli meeletult ilus ja tohutult suur palmide allee, mis asus kohe vahemere kaldal.

Pärastlõunal jõudsime ka meie esimesse kodus paikapandud sihtpunkti - Peniscola poolsaarele, millel asuv kindlus pakub megagigailusat vaadet nii maismaal asuvale linnale kui ka avamerele.

Kui Barcelona hispaanlased räägivad mõne sõna nt. inglise keelt, siis mitte-Barcelona hispaanlased EI RÄÄGI ühtegi teist keelt peale oma emakeele ja niimoodi me siis üritame siin käte ja jalgadega neile selgeks teha, mida me osta tahame, mide ma süüa tahame, mida me juua tahame jne. Õnneks on hispaania keeles palju rahvusvahelisi sõnu ja kui me räägimegi inglise keelt, siis nemad vastavad hispaania keeles ning midagi saab ikka aru.

Kell 19 hakkasime otsima uut ööbimiskohta ning võtsime suuna Alcossebre'sse - järjekordne kuurortlinn Vahemere kaldal. Muideks, mida rohkem lõuna poole, seda sinisem ja soolasem on merevesi. Nii soolane, et silmadel on valus ning hommikul raseeritud jalad löövad punetama.. Kell 20 jõudsime käpmingusse La Tropica, mis oli samuti juba kodus valmis vaadatud ning viitadega hästi varustatud. La Tropica's on olemas Wifi (4 euri/h), mis ei taha küll hästi läbi puude-põõsaste levida. Telkimine maksab siin 20 euri öö/2 inim. Kämpingut hõivavad enamalt jaolt püsikämpijad, ehk siis need, kes on oma haagised püsivate aluste peale tõstnud ning on siin igaaastased külastajad. Esimest korda tundsin, et siin on jahe ning on megalt sääski. Rand on Alcossebre's kivine vaheldumisi kruusaga ning vesi läheb kohe sügavaks. Ühesõnaga rand pole suurem asi ning homme hommikul laseme siit kohe jalga edasi lõuna poole.

Hispaania - Barcelona

Internetiühendus - FON WIFI, 256 kbs, tasuline: 3 eurot/24h ja kõigub nagu segane
Blogger on hispaaniakeelne! muhahaa

18. juuni
Meie lend pidi Tallinnast väljuma kell 12:45, kuid miskiste tehniliste viperuste tõttu juhtus see pea neli tundi hiljem ning pardal ootasid meid rõõmsad roosades kostuumides stuardessid. Enda ees olevast istmetaskust leidsime siis informatsiooni selle kohta, et meid lennutavad Hispaaniasse hoopiski leedukad!
Lend kestis neli tundi, mille jooksul suutsid mu varbad (mul olid jalas plätud vastavalt hispaania kliimale) kringliks külmuda ning meie ees istuva eesti pere poeglaps vahekäigu vaiba täis oksendada. Kuna mu reisikaaslane oli tänu eelmise päeva päikseüledoosile täielik laip ning magas enamuse lennuajast, suutsin ma kõikvõimalikud enda läheduses asuvad ajakirjad-ajalehed läbi lugeda.
Ilusad mehi leidus juba lennukis...
ning veelrohkem kohapel. Igal pool, terve linn kubiseb nendest. Aga enamus on mulle poole kaelani või minupikkused :P

Balcelona on fantastiline! Ma ütlen teile – f a n t a s t i l i n e ! Juba need inimesed on nii ilusad, et ma võiks neid vahtima jädagi. Ja jälle palmid ja kolmemeetrised tundmatud kõrrelised, hiigelpuskaevud, mis pimedas erilist vaatepilti pakuvad, romantiliselt valgustatud vanad majad, vapustava sisustusega vinoteegid, siseõued ja kõrvaltänavad ning kõige tipuks meie hotelli LIFT, millesse ma juba ära armusin!

Meie hotell asub linna südames. Saime toa kõige viimasele korrusele koos suure rõduga, mis avaneb tänava poole. Rõdult paistavad kaugel kõrguvad mäed, mis päikseloojangu ajal pakuvad megavaadet (pilt vasakul)

Õhtul pimeda saabudes, kui olime end hotelli sisse seadnud, võtsime sammud keskuse poole. Kuna ma planeerisin järgneva päeva kulutada shoppamisele, siis tegime luuretööd kõikvõimalike poodide suhtes, kust saaks head ja paremat noosi. Ja meie väike õhtune ringkäik oli väga tulus – vajalikud poed laiutasid üksteise kõrval reas.
Pool päeva lennujaamas, pikk õhulend, kuumus ja väsimus tegid siiski oma töö ning natuke enne südaööd olime tagasi hotellis.

19. juuni
Nagu planeeritud, sai järgneval päeval tõesti palju ringi kõnnitud, shoppatud, raha kulutatud ning palju pilte tehtud :) Oleme mõlemad Barcelonast täielikult sisse võetud ja ülimalt rahul. Jalatallad on küll villis ja lõõmav päike tegid oma töö, kuid mis seal salata, me oleme kohas, kuju tahaks kindlasti tagasi tulla..
Õhtul bookisime auto järgnavaks nädalaks ajaks. Homme lõunal lähme sellele järgi ning siis läheb edasi lõuna poole. Auto saame kätte - jumal tänatud - siitsamast hotelli lähedalt. ei pea pikalt kõigi oma kuue kotiga vantsima.
Ilm oli täna pea 28 kraadi kuumust. Vett sai oma paar liitrit tarbitud. Ja siit ka hispaanlaste saledaksjäämise saladus - kui me hommikusöögiks kohvi ja tüki kooki sõime, ning kell 2 pärastlõunal tühjast kõhust veel märkugi polnud, saime aru, et niimoodi võib mõne päevaga nii mõnegi kino alla võtta. Eesti kliima lihtsalt soodustab pekki!

ps! üks tuvi lasi täna Tomi õlale märki! :D
ps2! Karin, ma leidsin sulle paar seda asja, mida sa tahtsid (koos pildiga) :D