Richard D. Lewis
"KULTUURIDEVAHELISED ERINEVUSED
Kuidas edukalt ületada kultuuribarjääri"
"When Cultures Collide: leading across cultures"
I trükk 344 lkd.
II trükk 535 lkd.
Raamatu autor Richard Lewis on ülemaailmselt tuntud/tunnustatud lektor ja spetsialist, kes on umbes 30 aastat tegelenud erinevate kultuuride uurimisega ning kirjutanud raamatuid juhtimise teemal. Kindlasti on tema multikultuurse hoiaku võtmeks 12 võõrkeele oskus, tänu millele on avanenud tema ees maailm, kus ei eksisteeri paremaid ja halvemaid kultuure. Viis, kuidas autor püüab võimalikult objektiivselt (mis tal tihti ei õnnestu) lugejale sedasama maailma lähemale tuua, on haarav, huvitav ja õpetlik.
Lewis otsib rahvuste erinevusi nende juurtest - tavadest, traditsioonidest, asukohast, keelest ja sellest tulenevalt mõtlemisest. Algul läheneb ta erinevatele kultuuridele nii, nagu teevad seda enamus meist, kes pole süvenenud rahvuste differentsuse põhjustesse - meie oleme normaalsed, välismaalased on ebanormaalsed. Ja ometigi ei saa me midagi sellele vast väita, sest nagu Lewis isegi ütleb, on kõigi maade rahvastel kinnistunud arvamus neist endist. See raamat on kirjutatud, et meie kui võõramaalased suudaksime mõista, mida, miks ja kui palju üks rahvus endast arvab. Näiteid humoorikatest situatsioonidest multikultuurses grupis või ärikohtumisel illustreerivad Lewise tõekspidamisi. Elust võetud näidete põhjal loob autor faktid. See on lugejale kõige vastuvõetavam viis midagi meelde jätte ja omistada.
Erinevate kultuuride hulgalisust arvestades liigitab Lewis rahvused kolme kategooriasse - lineaal-ja multiaktiivsed ning reaktiivsed kultuurid. Ta annab nendele mõistetele lühikese definitsiooni - niimoodi on näiteks ameeriklased lineaaraktiivne kultuur, kelle maailmavaade sarnaneb pigem sakslaste omaga, kuid erineb täiesti näiteks hiinlastest, kes on reaktiivne kultuur.
Raamatus käsitletakse pikalt ka keelest tingitud erinevusi mõtlemisest, st. kuidas üks rahvus tõlgendab enda jaoks mingit mõistet. Autor väidab, et kui me õpime keeli ja suudame erinevates keeltes mõelda, muutub meie maailmapilt avaramaks. Mistahes keel (emakeel) piirab tegelikult inimese mõttemaailma ja tingib arusaama teda ümbritsevast. Mistahes võõrkeele oskus võimaldab meil osaliselt mõista keelest tingitud käitumist ja maailmavaadet. Lewis hindab inimese suutlikkust end vastavalt kultuurile "ümber programmeerida". Ta toob välja maailmas enimräägitavate keelte iseärasused, mille põhjal loob fakti, et näiteks ameeriklane ja sakslane ei saa teineteist iialgi 100% mõista.
Keelt peetakse ka üheks olulisemaks põhjuseks kommunikatsioonilõhe tekkimisel. Lewis võrdleb erinevaid keeli kui juhtimiskeeli (st. inimeste juhimisel kasutatavaid keeli) ja leiab, et igas keeles on midagi, mis pole läbinisti hea ega halb.
Kultuuride liigitamist silmas pidades on Lewis koostanud tabeli, mis sisaldab käitumismaneeride ja iseloomujoonte loetelu. Loomulikult tekivad Lewist lugedes ühest või teisest kultuurist teatud stereotüübid, kuid autor on sellest riskist teadlik. Raamatust saab nõuandeid, kuidas suhelda näiteks hiinlastega kui reaktiivse ehk kuulava kultuuriga ning kinnitust saab asjaolu, et idamaade rahvad kannatavad läänemaailmaga suheldes kõige rohkem, kuna nad eelistavad mitteverbaalset lähenemist.
Täpselt samamoodi, nagu kultuure saab jaotada aktiivsuse järgi, määratlevad nad ka oma ajukasutust. Siin ei piisa aga enam kolmeks lahterdamisest, vaid isegi naaberriigid on aja kasutamisest totaalselt erineval arusaamal. Ütleks, et isegi suht irooniliselt kirjeldab ja joonistab Lewis ameeriklaste ajataju (autor ju ise inglane!). Siiski on peatükk aja kasutamisest üks olulisemaid, mis annab ettekujutust sellest, milleks peaks olema valmis, kui minna kohtumisele näiteks itaallasega.
Rääkides juhtimisstiilidest, toob Lewis välja lihtsad joonised autoriteetide, juhtimise ja organisatsioonide ülesehitusega. Niimoodi tekib pilt, kuidas juhid (ja alluvad) erinevates kultuurides tegutsevad/suhtlevad.
Erilise tähelepanu osaliseks saavad Prantsusmaa, Saksamaa, Inglismaa, Ameerika ja Idamaade juhid. Loomulikult põhinevad juhtimisstiilid rahvuslikul eripäral, mille kirjeldamiseks on autor pühendanud umbes pool oma raamatus.
Lewis on oma väljendustiililt paiguti isegi hirmuäratav, mis tekitas minus tunde, et ma ei suuda kunagi mõista, mis toimub ühe väikese hiinlase peas. Erinevused kultuuride vahel on reeglina tohutud ja tegelikult taotleb kirjanik vist hoopis seda, et me ei tohiks end välismaalastega liiga vabalt tunda.
Lewis teab täpselt, kuidas hulgast erinevate rahvuste esindajatest luua üks hea tiim. Õigel ajal ja õiges kohas tuleb ära kasutada igale kultuurile omased "iseärasused". Autor räägib läbiproovitud ja efektiivselt toimivatest harjutustest rahvusvaheliste meeskondade loomiseks, mis põhinevad puhtal psühholoogilisel lähenemisel.
Huvitav ja õpetlik on peatükk, mis käsitleb koosolekuid ja ärilisi kohtumisi, mida saadab tõdemus, et kõikjal asutakse äri kallale erinevalt.
Arvatavasti on kõige mõttekam inimesel, kes eri kultuuridega tihti kokku puutub, Lewise raamatut kodus omada. Ajaviiteks on seda hea lugeda autori väga ladusa, arusaadava ja humoorika mõttelennu poolest, kuid informatsiooni rohkus ei võimalda korraga rohkem kui ühe peatüki läbitöötamist. Tegemist on siiski raamatuga, milles iga leiduv lause väljendab fakti.
On loomulikult välistataud, et keegi suudab meist kunagi kõiki rahvaid läbinisti mõista. On ju seegi raamat kirjutatud autori omaenda tõekspidamiste ja nähtu-kuuldu põhjal. Me võime sealt välja noppida meile vajaliku, kuid lõpuks peame ikkagi ise oma jalgratta leiutama.
Raamat "When Cultures Collide" on Eestis ilmunud kahes trükis, kus teisele versioonile on lisatud põhjalikum kultuurierinevuste ja muuhulgas ka Baltimaade rahvaste käsitlemine.
"KULTUURIDEVAHELISED ERINEVUSED
Kuidas edukalt ületada kultuuribarjääri"
"When Cultures Collide: leading across cultures"
I trükk 344 lkd.
II trükk 535 lkd.
Raamatu autor Richard Lewis on ülemaailmselt tuntud/tunnustatud lektor ja spetsialist, kes on umbes 30 aastat tegelenud erinevate kultuuride uurimisega ning kirjutanud raamatuid juhtimise teemal. Kindlasti on tema multikultuurse hoiaku võtmeks 12 võõrkeele oskus, tänu millele on avanenud tema ees maailm, kus ei eksisteeri paremaid ja halvemaid kultuure. Viis, kuidas autor püüab võimalikult objektiivselt (mis tal tihti ei õnnestu) lugejale sedasama maailma lähemale tuua, on haarav, huvitav ja õpetlik.
Lewis otsib rahvuste erinevusi nende juurtest - tavadest, traditsioonidest, asukohast, keelest ja sellest tulenevalt mõtlemisest. Algul läheneb ta erinevatele kultuuridele nii, nagu teevad seda enamus meist, kes pole süvenenud rahvuste differentsuse põhjustesse - meie oleme normaalsed, välismaalased on ebanormaalsed. Ja ometigi ei saa me midagi sellele vast väita, sest nagu Lewis isegi ütleb, on kõigi maade rahvastel kinnistunud arvamus neist endist. See raamat on kirjutatud, et meie kui võõramaalased suudaksime mõista, mida, miks ja kui palju üks rahvus endast arvab. Näiteid humoorikatest situatsioonidest multikultuurses grupis või ärikohtumisel illustreerivad Lewise tõekspidamisi. Elust võetud näidete põhjal loob autor faktid. See on lugejale kõige vastuvõetavam viis midagi meelde jätte ja omistada.
Erinevate kultuuride hulgalisust arvestades liigitab Lewis rahvused kolme kategooriasse - lineaal-ja multiaktiivsed ning reaktiivsed kultuurid. Ta annab nendele mõistetele lühikese definitsiooni - niimoodi on näiteks ameeriklased lineaaraktiivne kultuur, kelle maailmavaade sarnaneb pigem sakslaste omaga, kuid erineb täiesti näiteks hiinlastest, kes on reaktiivne kultuur.
Raamatus käsitletakse pikalt ka keelest tingitud erinevusi mõtlemisest, st. kuidas üks rahvus tõlgendab enda jaoks mingit mõistet. Autor väidab, et kui me õpime keeli ja suudame erinevates keeltes mõelda, muutub meie maailmapilt avaramaks. Mistahes keel (emakeel) piirab tegelikult inimese mõttemaailma ja tingib arusaama teda ümbritsevast. Mistahes võõrkeele oskus võimaldab meil osaliselt mõista keelest tingitud käitumist ja maailmavaadet. Lewis hindab inimese suutlikkust end vastavalt kultuurile "ümber programmeerida". Ta toob välja maailmas enimräägitavate keelte iseärasused, mille põhjal loob fakti, et näiteks ameeriklane ja sakslane ei saa teineteist iialgi 100% mõista.
Keelt peetakse ka üheks olulisemaks põhjuseks kommunikatsioonilõhe tekkimisel. Lewis võrdleb erinevaid keeli kui juhtimiskeeli (st. inimeste juhimisel kasutatavaid keeli) ja leiab, et igas keeles on midagi, mis pole läbinisti hea ega halb.
Kultuuride liigitamist silmas pidades on Lewis koostanud tabeli, mis sisaldab käitumismaneeride ja iseloomujoonte loetelu. Loomulikult tekivad Lewist lugedes ühest või teisest kultuurist teatud stereotüübid, kuid autor on sellest riskist teadlik. Raamatust saab nõuandeid, kuidas suhelda näiteks hiinlastega kui reaktiivse ehk kuulava kultuuriga ning kinnitust saab asjaolu, et idamaade rahvad kannatavad läänemaailmaga suheldes kõige rohkem, kuna nad eelistavad mitteverbaalset lähenemist.
Täpselt samamoodi, nagu kultuure saab jaotada aktiivsuse järgi, määratlevad nad ka oma ajukasutust. Siin ei piisa aga enam kolmeks lahterdamisest, vaid isegi naaberriigid on aja kasutamisest totaalselt erineval arusaamal. Ütleks, et isegi suht irooniliselt kirjeldab ja joonistab Lewis ameeriklaste ajataju (autor ju ise inglane!). Siiski on peatükk aja kasutamisest üks olulisemaid, mis annab ettekujutust sellest, milleks peaks olema valmis, kui minna kohtumisele näiteks itaallasega.
Rääkides juhtimisstiilidest, toob Lewis välja lihtsad joonised autoriteetide, juhtimise ja organisatsioonide ülesehitusega. Niimoodi tekib pilt, kuidas juhid (ja alluvad) erinevates kultuurides tegutsevad/suhtlevad.
Erilise tähelepanu osaliseks saavad Prantsusmaa, Saksamaa, Inglismaa, Ameerika ja Idamaade juhid. Loomulikult põhinevad juhtimisstiilid rahvuslikul eripäral, mille kirjeldamiseks on autor pühendanud umbes pool oma raamatus.
Lewis on oma väljendustiililt paiguti isegi hirmuäratav, mis tekitas minus tunde, et ma ei suuda kunagi mõista, mis toimub ühe väikese hiinlase peas. Erinevused kultuuride vahel on reeglina tohutud ja tegelikult taotleb kirjanik vist hoopis seda, et me ei tohiks end välismaalastega liiga vabalt tunda.
Lewis teab täpselt, kuidas hulgast erinevate rahvuste esindajatest luua üks hea tiim. Õigel ajal ja õiges kohas tuleb ära kasutada igale kultuurile omased "iseärasused". Autor räägib läbiproovitud ja efektiivselt toimivatest harjutustest rahvusvaheliste meeskondade loomiseks, mis põhinevad puhtal psühholoogilisel lähenemisel.
Huvitav ja õpetlik on peatükk, mis käsitleb koosolekuid ja ärilisi kohtumisi, mida saadab tõdemus, et kõikjal asutakse äri kallale erinevalt.
Arvatavasti on kõige mõttekam inimesel, kes eri kultuuridega tihti kokku puutub, Lewise raamatut kodus omada. Ajaviiteks on seda hea lugeda autori väga ladusa, arusaadava ja humoorika mõttelennu poolest, kuid informatsiooni rohkus ei võimalda korraga rohkem kui ühe peatüki läbitöötamist. Tegemist on siiski raamatuga, milles iga leiduv lause väljendab fakti.
On loomulikult välistataud, et keegi suudab meist kunagi kõiki rahvaid läbinisti mõista. On ju seegi raamat kirjutatud autori omaenda tõekspidamiste ja nähtu-kuuldu põhjal. Me võime sealt välja noppida meile vajaliku, kuid lõpuks peame ikkagi ise oma jalgratta leiutama.
Raamat "When Cultures Collide" on Eestis ilmunud kahes trükis, kus teisele versioonile on lisatud põhjalikum kultuurierinevuste ja muuhulgas ka Baltimaade rahvaste käsitlemine.