25 detsember 2007

TILLA-TÖLLA..!!
ET SIIS PAISUV KÕHUKE JA KÕIK ÜLEJÄÄNUD SOOVIVAD OMA KALLIDELE PALJU VERIVORSTI JA HAPUKAPSAST, KINGINÄNNI, KÜÜNLAHAISU JA RAHU HINGE!
NO JA KUNA AASTA UUS POLE KA KAUGEL, SIIS ET SEE VAHETUS TULEKS NATUKE VÄHEM JOOGISEM... AGA MUIDU HEAD UUT JA HULLEMAT!

Teie Kairi&Co

10 detsember 2007

Esmasbä hommik

Nüüd ma siis vedelen siin kodus mingi palaviku ja imeliku olekuga. Kardinad on ees, küünlad põlevad, Kiti nurrub kaisus. Ja täna on esmaspäeva hommik ja laupäeva õhtul, kui ma sõbrantsiga eelviimasele pöffifilmile läksin ning lõpuks ikkagi 4 tundi Vene teatris veetsin (kuna me endi teadmata - ülla-ülla - olime sattunud hoopiski pöffi ametlikule lõpetamisele Rein Langi ja Savisaarega), see algaski. Tibu möllab kõhus ja mina eriti muud asendit peale horisontaalse ei talu. Ja viimane pöffifilm eile õhtul jäi ka vaatamata, krt!
Ja laubä-pühabä on planeeritud spapäevad Haapsalus kallite kolleegidega. Ma loodan, et olen siis täiel jalul ning saan oma massaaži nautida...
Ja ootan jõule, et saaks pealinnast minema, mis pole tiheda nädalavahegraafiku tõttu paar kuud võimalik olnud..

30 november 2007

lukus!

Panin oma blogi lukku soovimatute lugejate eest ja neid mul jagub. Kui sattusid siiski mu blogile, oled üks nende hulgast, kelle ma lugejaks määrasin.
Loodan sind vahest siin näha, kuna mu elus on juhtumas nii mõndagi põnevat ning see blogi lubab sul sellest kõigest osa saada!
Aga alates tänasest on mul lõpueksam seljataga (feeling on 50:50), hinne laekub alles kahjuks kolmapäevaks ning alates homsest laskun ma mõnuga pöffi-keerisesse, mis kestab oma nädala.
Peale seda hakkan päkapikuks <;)

26 november 2007

Puutumatu ja püha

Te saate sellest alles siis aru, kui see teie endiga sünnib. Kahjuks paljud ei saa seda tunnet kunagi tunda. Sellepärast austagem seda, mis on teile tundmatu...

17 november 2007

Läheb lahti 2!


Ja lisaks kõigele meeldivale, mis mind viimasel ajal ümbritsenud, läheb lahti ka kauaoodatud maitseelamusi pakkuv PÖFF.
Tänased esimesed elamused mulle eriti südamelähedaste tudengilühifilmide näol Von Krahlis, "Filmid, mida vaadata enne uinumist". Nämma.

Läheb lahti!

Kuigi tibu tulekuni on veel aega nagu muda (ehk siis umbes täpselt 5 kuud), üritas mu kallis kolleeg mulle juba eelmine nädal väikelapse toitmistooli maha ärida. Plastmassist metallist varraste peal juraka eest, mis Ikeas maksab 15 euri, taheti 600 eeku. Ma lubasin, kui see 5-6 kuu pärast veel alles on, tolle tooli 350 eeguga omastada.
Täpselt sama oli pükstega, mis müüa mulle Babybusinessis kuu aja eest 1200 raha eest pähe määrida üritas. Aga kui ma skeptiliselt oma olematut kõhtu vaatasin ja seejärel küsival näol müüjat, tõmbus ta tagasi ja empaatiavõime sai jälle kinnitust. Ma lubasin paari kuu pärast tagasi tulla ja et loodetavasti on siis sortimendis midagi lahendamat kui pensiode riietust meenutavad hülstid.
Ja tundub, et varsti lähebki see osturalli lahti, sest tibu annab omab kasvamisest juba vaikselt märku.
Üha paisuv kehaümbermõõt paneb mind küll vahest mõtlema sellele, et mismoodi ma selle eelseisva talve üle elan, aga kuna elu on mulle kinkinud ülihästi arenenud ironiseerimisvõime, siis kasutame seda nagu ka kõige muu "shit happens - hahaha!" puhul.
Igal juhul võtsin ma nõuks senikaua, kuni ma veel oma lemmikteksadesse mahun, beebi või rasedate poode mitte külastada.

12 november 2007

suvene


Kellel on pikemad varbad ja karvasemad jalad??

11 november 2007



Inimese tunnetel mängimisel ja putukate tõrjumisel on väga sarnased tagajärjed - ühel hetkel neid lihtsalt enam ei ole...!


10 november 2007

Sulle....

Ich kenn deinen Schmerz,
ich hab ihn gesehen
So wie er kam,
wird er wieder gehn.
Kenn deine Enttäuschung,
ich hab sie gespürt.
Sie hat mich nicht fort,
sondern zu dir geführt.

Und du fragst:
Warum bist du noch hier?
Schau mich an und du weißt,
ich folge dir.

Wohin diese Straße dich führt.
wenn du dich jemals verirrst
dann schau hinter dich
und da siehst du mich
Ich steh hier
Hinter dir!

Ich kenn deine Liebe,
ich hab sie gespürt
Erkenn deine Seele,
sie hat mich berührt
Gleich welche Seite du zeigst,
ich fürchte mich nicht
denn es ist so vertraut,
wenn du mit mir sprichst

Und du fragst: Warum bist du noch hier?
Schau mich an und du weißt, ich folge dir...

08 november 2007

kust mind õhtuti leida võib.. ;)

Tükike mõnusat Nu Performance't Kanutis...
09.11 / 20:00


SUSANNE LINKE x 2 /GER/
´Im Bade wannen´


Koreograafia, tants, lavakujundus, kostüümid, valgus: Susanne Linke
Muusika: Eric Satie En habit de cheval, Eric Satie Gymnopedie I ja III, Claude Debussy orkestrisseade
Kestus 15 minutit
Naine, vann, käterätik, Satie muusika.
Susanne Linke laseb vannil kummuli minna ja vanniveel üle ääre voolata ning käterätikul kergelt libiseda.
Ta kaob ja ilmub taas nagu unenäos.
Sooloetenduses Im Bade wannen jutustab Susanne Linke endast ja oma igatsustest.


´Akuutne´
Lava ei ole ainuüksi platvorm. Täidetuna teatud objektikogumite, heli ja valgusega ruumis, kujundatakse sellest terve areaal. Tantsiv keha on osa sellest. Rasked käed lõikavad paksu õhku. Liikumine muudab õhu läbipaistvaks valenduseks, mis hõljub ruumis ja haihtub. Liikumise energia määratleb keha motiive. Kahe jala seose uurimine. Liikumisest pinges jalgade, säärte, kätega ja keha omavaheliste anatoomiliste reeglite analüüs. Keskendumine põrandale kui ruumi põhiosale. Sellele, millel seista ja millelt õhku tõusta. Liikumised määratlevad objektide vahemaid. Joon põrandal muutub seinaks ja vastupidi. Käed visandavad nende ülesehitust: jooni, tasapindu ja valgust. Tants kui liigutuste kompositsioon; ruumi vallutab kasvav energia, mis haarab kogu keha. Keha naudib nii mängu materiaalsete piirangutega kui ka nende piirangute kaotamist, väljendades jõulisust.


Ja loomulikult Von Krahl!

10.11/ 19:00

VÕLUFLÖÖT

Sa tahad teada, kes alustas?
Ma ütlen sulle, kes alustas - Pasteur oma konservidega,
Stephenson ja Jessop oma raudteega,
Barsanti ja Daimler oma sisepõlemismootoritega.
Kõik ainult selleks, et saaks paremini sõdu pidada!
Selle kõige taga on sinusuguste mõtlemisvõimetute
fantaasiavaeste tundetute jurakate enesekindel materialism,
hale usk progressi ja kadeduse kanoniseerimine
ühiskonda edasiviiva jõuna!

Von Krahli Teatri lavastus "Võluflööt" räägib perioodist inimkonna ajaloos, mis jääb üldjoontes Mozarti sünni ja Kumu avamise vahele, perioodist, mida iseloomustavad usk progressi ja maailma ratsionaalse tõlgendamise võimalikkusesse. Perioodist, mille lõpu alguses me oleme ja mida võiks soovi korral kutsuda nafta-ajastuks.
Lavastuses on nimetatud periood just lõppenud – avamängu taustal toimuv lahing on ilmselgelt viimane lahing selles maailmas. Hävib kogu maapealne tsivilisatsioon. Alles jääb vaid see, mida näeme laval – 3000 veidrat plastmassist eset ja 2 surmavalt haavatud meest – seersant (Papageno) ja kapten (Tamino).
Edasine tegevus toimub nende elu viimasel minutil, mille jooksul kohtuvad nad "Võluflöödi" tegelastega, armuvad, loodavad, pettuvad, kannatavad ning surevad. Stseenide järjestus ja meeleolu järgib täpselt originaal-libreto alkeemilist struktuuri.

31 oktoober 2007

Tükike mu maailma parimate kaaslastega von Krahlis laubäval

Füüsilise ülekuulamise tehnikad (Physical Interrogation Techniques) on teatritükk piinamisest, mis hõlmab kahte näitlejat, elektroonilist heli ja valgust.
Tegu on Hausswolffi loomingus mitmes mõttes erandliku teosega - ehkki tema teosed sisaldavad sageli performatiivseid elemente, on see ainus töö, mille ta on loonud konkreetselt teatri jaoks. Füüsilise ülekuulamise tehnikad esietendus 2005. aastal Veneetsia biennaalil.
1970. aastate lõpust on Hausswolff töötanud heliloojana, kasutades põhilise töövahendina kassettmakki, ning kontseptuaalse kujutava kunstnikuna, tehes performance'id, valgus- ja heliinstallatsioone ning fotoseeriaid.
Tema heliteosed aastatest 1979–1992, mis peaaegu täielikult koosnevad varasemate audiovisuaalsete installatsioonide ja performance'ite materjalist, koosnevad peaasjalikult keerukatest makromaalsetest põrinatest esteetilise elegantsi ja ilu pealispinna all. Oma hilisemates teostes on Hausswolff säilitanud esteetilise elegantsi ja põrinad ning lisanud heliloomingule täielikult isolatsionistliku helisituatsiooni.
Aastatel 1996–2007 on Hausswolff eemaldanud kontidelt veelgi rohkem ilustavat liha: tema tööd on selged ja intuitiivsed uurimused elektrist, sagedusfunktsioonidest ja tonaalsest autismist kontseptuaalse range krüptsiooni raames ( :) )


20 oktoober 2007

04 oktoober 2007

Tee kassile pai ja koerale kindlasti ka! (:


... mõeldes Kellile, Nutile, Alenale, Beibile, Carfieldile ja Lumbile.

29 september 2007

lõpp on lähedal


Alates eilsest leiab mind nüüd enamalt jaolt tuhnimas 4 aasta jooksul kogunenud õppematerjalides ja raamatutes, mis siis tegelikult tähendab seda, et toimub "päästkem-oma-lõpueksami-hinne-nii-palju-kui-päästa-annab-aktsioon". Kahe kuu pärast peaks siis olema lõpp. Ma loodan. Lõpuks.

28 september 2007

ära anda tasuta kondoom

Täna sain ühe maili ja seda lugedes mõtlesin, et krt küll, maailm oleks kohe poole igavam, kui poleks olemas spämmi..
Sisu siis järgmine ja sinna otsa tõlge ka:

Sehr geehrter E-Mail-Nutzer,

Sie wurden mit Ihrer E-Mail-Adresse (...) aus 10.000 Usern
von uns ausgewählt und bekommen ein Condom von uns geschenkt!
Neben dem kostenlosen Condom haben Sie auch die Chance auf eine
kultige Bierzapfanlage von Philipps für Ihre nächste Grillparty!
Holen Sie jetzt Ihr GRATIS Condom ab!
http://www.kostenloses-kondom.info
Der Versand erfolgt selbstverständlich in anonymer und neutraler
Verpackung bequem an Ihre Adresse!

Zögern Sie nicht mehr so lange und melden Sie sich jetzt in nur einer
Minute bei unserem Service an!
http://www.kostenloses-kondom.info
Die Anmeldung ist nur limitiert möglich!
Diese Einladung verfällt am 30. Oktober 2007, also schnell das gratis
Condom abstauben!

Wir wünschen Ihnen viel Spass mit Ihrem kostenlosen Condom,
Ihr kostenloses-kondom.info Team
---

Lugupeetud e-maili kasutaja,

Teie e-maili valiti meie poolt välja 10 000 kasutaja hulgast ning Te saate meilt kingituseks ühe kondoomi!
Lisaks tasuta kondoomile on teil veel võimalus võita Phillipsi õllekraan oma järgmise grillpeo tarvis!
Tulge oma kondoomile kohe järgi!
http://wwww.tasuta-kondoom.info
Me saadame Teie kondoomi loomulikult anonüümses ja neutraalses pakendis otse Teie aadressile!
Ärge kauem oodake ning registreerige end minuti jooksul meie teeninduses.
Registreerimine on piiratud!
Käesolev kutse on kehtiv kuni 30. septembrini, niiet nüüd kähku oma kondoomi järgi!

Me soovime Teile meeldivaid elamusi oma tasuta kondoomiga,
Teie tasuta-kondoom.info tiim

22 september 2007

Berliin

Lemmikudvälismaamehed: Gustavo ja Christopher

Kariniga vabakutseliste hiidpesas



kiri "müüril"

praamisõidul väike Brezel

kulturnikute tagahoov

vabakutseliste pesa trepp taeva

09 september 2007

04 september 2007

Kõigile kallitele ja muudele inimestele, kes mu blogi loevad!


Elada OMA elu nii, et see ei puudata mitte kedagi teist, on võimatu. Kui sa midagi teed, mõtle enne, sest see kõik tuleb su juurde ringiga ja kahekordselt tagasi. Sa oled nii väike siin suures maailmas - kui sa tahad olla SUUR, siis arvesta sellega, et laibad ei jää tulemata. Viha on edasiviiv kuid hävitav jõud - hiljem kahetseme nii kui nii kõike. Emotsioonid on sinu vangikong ja sina oled vangivalvur. Usaldus pole midagi muud kui test - ja kõik kukuvad läbi. Sinu tunded lähevad korda vaid sulle endale - ülejäänud inimesed on sool ja suhkur - ja sa keedad ja keedad ja keedad...



02 september 2007


Inimese hingeline küpsus väljendub tema väärtushinnangutes, võimes olla üksi ja endaga, võimes aktsepteerida seda, mis on erinev ja teistmoodi, võimes anduda ja armastada, kuid jääda iseendaks. Meid ei muuda inimesed, vaid kogemused. Me oleme oma unistuste ohvrid ja iseloomu orjad. Me tallume põrmuks selle, mida me ei tunnista - ma lõhume, hävitame, rüüstame ja nutame enesehaletsusest. Me oleme loomad, kellele on antud liiga kergelt liiga palju, ning kes kõige selle tipuks ikkagi näljaste nägudega ringi vahivad.

22 august 2007


To the world you are somebody but to somebody you are the world



20 august 2007


Don't you know that I'll be around to guide you Through your weakest moments to leave them behind you Returning nightmares only shadows We'll cast some light and you'll be alright for now Crosses all over, heavy on your shoulders The sirens inside you waiting to step forward Disturbing silence darkens your sight We'll cast some light and you'll be alright for now Crosses all over the boulevard The streets outside your window overflooded People staring they know you've been broken Repeatedly reminded by the looks on their faces Ignore them tonight and you'll be alright We'll cast some light and you'll be alright

[J. Gonzalez, Grosses]

18 august 2007

Mul on selle kunstiga ikka mingi eriline suhe. Ma ju loon kogu aeg midagi ja mul ON VAJA kogu aeg midagi luua, aga tulem on kunst, mis keelab kunsti. Ma olen vist mässaja.. :-/
[Lõuend, akrüül ja modelleerimissavi]

13 august 2007

12 august 2007

03 august 2007

KTK

Ma otsin alati midagi, mida mul ei ole, nägemata seda, mis mul olemas on...

24 juuli 2007

Maalimine keelatud! No painting!


sellist nime kannab mu elu esimene tõsine isetehtud maal, mille ma riputasin keset suurt tühja valget seina oma voodi kohale :D
Kuna tegevus ise oli väga fann, siis tuleb neid kindlasti veel ;)
[Lõuend, akrüül, paber]

18 juuli 2007

On Tour

Esialgsed plaanid lühemas perspektiivis:

10-11.08 takeoff Jägalas (jäi ära)
24-25.08 töökoha kolimine
27. 08 saan 27
12-17.09 restorani avamisele Saksamaal
dets. 2007 kooli lõpetamine
2008 kolin soojale maale!

ja ärge tulge mulle rääkima, et ma ei tea, mida ma teen..! :)

13 juuli 2007

Kiti


Transportisin eile õhtul oma kassi teisest korterist enda juurde ning vastutasuks sain terve õhtu puhast kassiterrorit. Nojah, ma tean, et elukoha vahetus mõjub kassile šokeerivalt eriti siis, kui too on terve oma elu (4 aastat siis) ühes ja samas korteris veetnud ning selle aja jooksul vaid 2x loomakliinikut külastanud. Ma tean ka seda, et mu kass on kiiksuga..

Oleks ta siis selle sisseelamisaja vaikselt kuskil nurgas kükitanud! Aga ei! Saanud voodi ääre alt piiludes ülevaate, et ohtu pole, hakkas ta mööda korterit ettevaatlikult kuid segamatult ringi nuuskima. Kuna põrand tundus igav, suunduti kõrgemale. Ära tuli proovida vannitao ukse ülemisel äärel kõõlumine, kraanikauss, telkutagune ja sügavad riiulivahed. Suurim avastus oli aknalaual leiduv palm. Silmis sära, asuti suurima mõnuga lehti närima.

Kui ma taime elutoa kapi otsa tõstsin, võeti järgmine pott ette, milleks osutus mu kallis kääbuspuu. Okei! Tõin veel köögist lisaks basiilikapõõsa ning tõstsin selle kassi ette. Mhmh, liiga vänge! Aga huvi palmi vastu oli suurem ning kadunud ka hirm. Ja nii ma suutsin vaid korra selja keerata, kui elukas (hellitusnimi) mulle palmi kõrvalt ülevalt alla jõllitas. Ja nii algaski palmi päästmise tõeline aktsioon.

Järgmine koht oli lae all köögikapi otsas, kuhu pääsemiseks oli kassil vaja teha vähemalt 2meetrine hüpe madalama kapi otsast (sellega seoses tuli mulle meelde, kuidas ma 9ndas klassis 2.02 meetrit kaugust hüppasin... krt!). Ja ta tegi selle ära!

Nii, kõrgemaid kohti mul korteris enam pole. Panin palmi tagasi aknalauale, tõmbasin paksud kardinad ette ning lükkasin laua vastu kardinaid ja seina. Siis oli vaikus...

..kuni ma tuled kustu panin ning voodisse ronisin. Mu kass tuleb alati kutsumise peale, aga eile õhtul ignooris ta mind täielikult. Uni hakkas võimust võtma nagu ka järjest tihedamini kuulduv nahistamine. Terve kassi elu kehtinud "FU!" ei omanud ta jaoks enam mingit tähendust. Aga ta ei pääsenud aknalauale ja ma jäin magama..

..kuni ärkasin mingi kolksu peale. Ma ei tea, mis see oli ja mul oli ka suht suva. Ma tahtsin magada!

..kuni ärkasin selle peale, kuidas terve voodi värises, kui kass end küünte abiga mööda voodiäärt edasi-tagasi vedas.

Kui varahommikul (vaatasin, kell oli 6) päike läbi kardinapilu tuppa paistis, nägin kassi aknalaual palmi järamas. Ma tõusin üles ja panin palmi kappi, millel on klaasuksed. Seal see nüüd konutab. Ma lähen kohe peale tööd ja ostan kassimuru.

09 juuli 2007

kuidas ma peale puhkust taas tööle naasesin...

möh!
hmmm... mh!
nojah..
krt, ma ei mäleta oma paroole!

06 juuli 2007

Reisijärelkaja

PILDIALBUM:
http://arty.emeedia.ee/gallery/?md5=7c402a9b52ed7338a8af91b797be365e

Hispaania 2007 reisi eelarve (ei sisalda toitu ega muid mittehädavajalikke kulutusi):
+ lend edasi-tagasi 2 inim: ´a 3846 eek= 7692 eek= 491,50 eur (Estonian Air)

+ hostel 2 inim/3 ööd: ´a 27 eur= 162 eur (http://www.hostalaribau.com/)
+ kämping 2 inim/6 ööd: ´a 10,85 eur= 130,22 eur (erinevad kämpingud)
+ tervisekindlustus 10 päeva: ´a 140= 280 eek= 17, 90 eur

+ autorent 6 ööpäeva koos õnnetusjuhtumikindlustusega (´a 5,17 eur): ´a 41,95 eur= 251,72 eur (http://www.e-sixt.com/)
+ bensiin 1 eur/liiter = 120 eur/1300 km*
*Sõidetud kilomeetrid

Total: 1173,34 eur= 18400 eek/2 inim

Päevase toidukoguse peale võiks arvestada u. 20 eur/ inim (eeldab u. iga paari päeva tagant toidupoe ja kaks korda päevas kohviku/tapasbaari külastamist; ei eelda kalleid restorane, vinoteeke vm suurlinna baare). Saab ka odavamalt kui 20 eur/päev.

***

Olles vähem kui nädal siin jahedas Eestimaa suves viibinud, on hakanud mu tagaajus idanema üks tera - selline väike nagu seesamiseeme... Eestis võib ju elada, kui mujal ei viitsi ega saa, kuid EI PEA, kui oled avastanud, et võib ja saab ka mujal - ehk siis näiteks Hispaanias!

Hispaanias ON kõik parem ja sinna pole midagi parata. Seal on ka kõik teistmoodi ja see on omamoodi hea. See maa on tunneteküllane, ilus, metsik, kaootiline, lõbus ja vihane, see on värviline, kuum, lohakas kuid puhas, see on eelarvamustevaba kuid ohtlik, see on avatud, flirtiv, tülitsev ja armastav.
Ainuke, mida ma sellest reisist kahetsen, on see, et sealviibitud aeg oli liiga lühike. Ning ma kavatsen seda puudust kindlasti parandada.. Omal käel reisimine on omaette "tsirkus", kuid mul vedas sellega, et meid oli ainult kaks (ja need kaks sobivad reisile nagu sukk ja saabas) ning lahkarvamusi, tülisid või muid mossitamisi meil lihtsalt ei eksisteerinud. Fakt on siiski see, et enne reisi tuleb selgeks teha kõigi reisijate isiklikud huvid sihtpunktis. Ja tore on, et ei mina ega Tom ole muuseumirotid või lõbustuspargi-ja loomaiafännid või üldiselt turismiatraktsioonide kummardajad, vaid pigem sellised võtame-auto-ja-sõidame-ÄRA-luuserid.
Meie reis ei olnud aktiivne puhkus, vaid väike seiklus tunde järgi, mille eesmärgiks oli aeg maha võtta (a la olen ainult enda jaoks), keerata kiirteelt mägisele külavaheteele, teha väike suplus igas ilusas rannas, mis meile ette jäi ning nautida seda ilu, mida pakub Hispaania flora ja fauna.
See õnnestus ja võib olla täpselt sellepärast, et me ei rikkunud oma reisi ära pideva kellavaatamise ja stressamisega (mis metsa läks, oli ainult meie isiklik süü), pakkus see meile täpselt sellist naudingut, mida me ootasime ja rohkemgi veel.

Hispaania ei ole Itaalia, Hispaania pole ka Ameerika. Hispaania keel teeb hispaanlasest hispaanlase. 4 hispaanlast=100 venelast (detsibillide poolest). Ühest suvalisest tapasbaarist jäi mulle meelde üks meesterahvas, kes oli tolle välimuselt lihtsa söögikoha omanik. Baari pidas üleval terve perekond - kaks generatsiooni ja nad olid kõik kohal. Me olime sel kellaajal pea ainukesed kliendid. Nende elevus nakatas meid - omanik pani telkust mängima mingi kohaliku latiinomuusika kanali ning laulis ja tammus kaasa, ise samal ajal meie kõrval kahvleid-nuge nühkides. Tüübi ema tuli vahepeal ja pani telku vaiksemaks - et kliendid on majas. Mees tuli tagasi ja keeras musa jälle valjuks meile silma visates. Papa tuli sigariga ja mölises midagi. See oli eriline tunne. Me olime nagu osa nende "perekonnatülist"...

Hispaanlased armastavad (loe: nõuavad) silmsidet. Kohvikulauast tõustes ning lahkudes jälgib teenindaja sind senikaua, kuni teie pilgud kohtuvad. See on alati nii ja see on mu arust kõige soojemat sorti hüvasti-ja-tule-jälle :) Tänaval möödaminejad ootavad silmsidet. Hispaanlased on avatud suhlejad, nad soovivad vahetut kontakti. Kuid turistide suhtes võib märgata ka teatud külmakõhulisust, mis meile võib-olla lihtsalt tundub nii.

Hispaanlased on siirad, kuid kaootilise käitumisega. Nende ajataju on niigi metsas. Ma trehvasin ühe kämpingu administraatoriga, kes palus mul viis minutit väravas oodata. Ma ootasin viisteist kuni enam ei viitsinud ja läksin probleemile ise lahendust otsima. Ta saabus umbes poole tunni pärast, kui teda enam vaja polnud. Arvatavasti teavad nad ütluse - kui piisavalt kaua oodata, lähevad asjad ISE korda - tõelist mõtet. Hispaanlased ei tea, mis on vaikus, rahu, öötunnid vms distsipliini nõudev olukord. Kui peetakse prallet, siis võimalikult valjult ja kaaskodanikele mõtlemata - ja tundub, et keegi ei pane neile seda pahaks.

Pole olemas kahe- või enamasuguseid hispaanlasi. Sellele viitab liiklus. Liiklus on Hispaania tänavatel pidevas liikumises ega talu paigalseisu - muidu poleks see ju liiklus. Soovitav on tõesti pidevalt teatud tempos mingiski suunas kulgeda. Liiklusmärkide rohkus raskendab JA kergendab natuke kaootilist liikumist - väga palju on keelumärke. Õhtusest parkimiskeelust teavitab keskpäeval kojamehe vahele pandud paberilipik. Ja need RINGID. Hispaanlased on ehitanud ja ehitavad absoluutselt igasse võimalikku teede ristumise kohta ringi. Küladevahelisel maanteel võib ringe kohata iga mõne km tagant ning see tahab harjumist. Liiklus pole närviline, ühesuunalise tee viiel rajal kulgevad juhid teavad nagu alati, kuhu nad lähevad. Teed on väga heas korras ning ainult paaril korral näitas Autorout 2007 koostöös GPSiga, et sõidame kuskil põllu pääl.....

Palmid. Palju palme. Seedrid on kuskil tagantpoolt viiendad. Kuiv pinnas. Suvel põud. Kraanist tulev joogivesi reeglina juua ei kõlba. Siiski on enamik randadest varustatud jalapesemiskraanide ja dushidega soola mahaloputamiseks. Merevesi on nii soolane, et jätab isegi nahale valged randid, maitseb suus lihtsalt jube ning silmas kipitab nagu vanakurat. Rannad on erinevad. Mõnes rannas läheb vesi kohe kaldas trepiastmena sügavaks - teistes randades tuleb aga mõnusalt pikk teekond jalge alla võtta enne kuni vesi nabani. Päike tapab. Eriti keskpäeval, mil varju põhimõtteliselt ei tekigi. Vahemerelt puhuv tuul jahutab kavalalt ning pruun nahk koorubki nädala pärast maha..

Meie mõnus reis koosnes vaid positiivsetest emotsioonidest ning seda raskem oli tagasitulek - kui lennuk Barcelona lennuväljalt õhkutõustes rattad kõhu alla tõmbas, ilus mu silmanurka pisar. Ma lähen sinna tagasi!

On kahtesorti inimesi - ühed, kes armastavad muutusi, sulavad ümritsevaga kokku, väärtustavad "teistsugust" - ning teised, kes on kõrvaltvaatajad, kes pidevalt mõttes jumalat paluvad, et terve nahaga koju jõuaksid. Ma pole ekstremistlik, kuid ma hindan inimesi, kes lihtsalt võtavad oma seitse asja ja lähevad MINEMA, lähevad ja muutuvad ja sulavad maailma ja iseendasse... plaanitult või plaaniga.


26 juuni 2007

Hispaania vol5

24. juuni
Öö El Jardin kämpingus oli oodatust rahulikum ning und jagus hommikul kella poole üheteistkümneni, mistähendas aga väikest peavalu terveks päevaks.
Alicante on vapustav! Veerand miljoni elanikuga linn on rajatud mägede vahele, millest ühe tipus asub vana kindlus Santa Barbara (ehit. 3 saj. eKr). Tegemist jällegi rannikualaga ning kindluse varemeteni viis mõnusalt järsk trepp-tee. Sinna me loomulikult ronisimegi. Tipust avanes igasse külge meeletu vaade tervele linnale ning avamerele. Alicantes oli tol nädalavahetusel toimunud mingi festival (ma pakun, et joomingu ja õgimise orgia), mille jääke tänavate pealt nüüd kokku riisuti ning linn oli osaliselt autodele suletud. Veetsime tunnikese või rohkem rannas, kust ma vist päiksepiste kinni püüdsin, mis andis hiljem tunda vastiku peavalu ja iiveldusega.
Enne ärasõitu hüppasime läbi ühest väga hea plaadivalikuga kaubamajast, kust omistasime kaua tagaotsitud ehedat hispaania muusikat - tervenisti neli plaaditäit :) Uskuge või mitte, aga autoga läbi Hispaania kruiisides EI SAA kuulata USA poppi vm taolist kräppi - see lihtsalt ei sobi siia...
Kella viie paiku õhul alustasime oma teekonda tagasi Valencia suunas. Kasutasime osaliselt mägiteed, mis oli minu jaoks tõeline piin ning pikniku ajal söödud oad tomatikastmes ning tuunikala andsid endast rahulolematult märku. Muideks, parimat piknikukohta annab otsida - kaljuserval, kust avaneb vaade alla orgu, seal asuvatele üksikutele majadele ning sidruniistandustele. Kaljud on siin valged ning moodustavad astmeid, maapind ise tavaliselt väga kuiv.
Tagasisõites me Valencias peatust ei teinud, vaid sõitsmine linnast läbi. Õhtu oli juba kell kaheksa ning otsisime, kus saaks magada. Umbes 25 km peale Valenciat leidsime ühes väikses sadamalinnas El Puertos normaalse ja väga odava (14.-/öö) kämpingu.

25. juuni
Kael on mitmest telgiööst kange ning ei lase end eriti paremale keerata. Piiratud pagasi tõttu ei olnud meil võimalik kaasa võtta patja, lisatekke jm pehmet staffi. Olen maganud kõik ööd käkras riideese pea all magamiskott lahtisena peal. Külm pole siin veel hakanud..
Tegime mõnusa hommikusöögi Moncofar mereäärses külakeses ning avastasime, et siinne piirkond on suhteliselt odav. Hommikueine eest (kaks kohvi, kartuliomlett preavorstiga ning otsa jäätised) maksime 11 euri. Märkimist väärib,et merevesi on siin niivõrd sinine, et silmal hakkab valus.
Väljas on 32 kraadi, kell on pool kaks ning päike kõrvetab meeletult. Teel peatusime ühes hüpermarketis ning tutvusime ESIMEST korda hispaania tootevalikuga. Ostsin lisaks hunnikule erinevatele kalatoodetele ja muudele snäkkidele liitri värsket piima, mille me kohe parklas ära jõime - me pole need nädal aega tilkagi piima tarbinud ning piimaisu oli suur (tüüpilise eestlase sündroom). NPNK kaardiga esimest korda makstes jäin ma müüja pika hispaaniakeelse mulina ohvriks - sain vaid niipalju aru, et ta küsis minu käest, kas ma tahan sisestada PINi või ta tõmbab kaardi läbi. Abi oli jällegi käte ja jalgadega seletamisest.
Mu 5 euri eest Itaaliast omistatud varbavahed lagunevad juba - ühel nina irwitab täiega ja teisel narmendab punutud serv.. suht nutune lugu. Olen paaris linnas kõik ettejuhtuvad pastlapoed läbi käinud, kuid leiduvad plätud on kuidagi imelikud - no päris suvalt ka osta ei taha, eriti veel, kui need päris mitu raha maksavad..
Homne päev oleme taas jalamehed Barcelonas ning siis peaks selle pastlamajanduse ikka tõsiselt ette võtma.
Õhtul kell 19 oleme 70 km enne Barcelonat ning hakkasime otsime kämpingut, kus saaks siis veeta selle reisi viimase öö vabas õhus. Edasi sõita polnud eriti mõtet, kuna meid eraldab Barcelonast vaid üks looduskaitseala ja mägi, kust kämpingut leida on suht lootusetu. Peale Cabelles küla lõppu ning enne Vilanova I La Geltru algust järgnesime sildile, mis juhatas meid Platja Vilanova (Vilanova rand) kämpingusse (21.-/öö). Vaatamata kõrvaltkulgevale raudteele väga norm koht. Homme hommikul kell 9 seame siis rattad juba kiirteele ja kulgeme tagasi sinna, kust me reis alguse sai.
Natuke kurb on mõelda, et see kõik jääb siia maha, sest kui aus olla, siis vahepaeal valdas mind küll tunne, et keeraks kuskil rindtee pealt hoopiski otsa ümber ja kaoks Hispaanis wildness'i... Muideks, üks väga oluline asi väärib veel märkimist - ei oska öelda, kas tegemist on päikse, soolase merevee, tapvalt ilusa looduse vms üledoosiga, kuid õhus on tunda meeltesegadust - unustame pidevalt asju, oleme käitumiselt kaootilised ja muidu veidrad... mõnusalt veidrad... muhahaa..!

23 juuni 2007

Hispaania vol4

23. juuni
Täna on esimest korda tõeliselt pilves ilm. Blogi kirjtamise hethel istume Xeraco's ühe pagariäri ees ning kasutame NAABRI WIFIT :)
Kell 12 võtsime suuna Alicante poole, et külastada teelejäävat Ifach poolsaart. Muideks, need istandused, mida ma ekslikult oliivistandusteks pidasin, on tegelikult hoopiski tuhanded apelsinipuud. Põhjapool ei olnud puudel küljes ühtegi vilja, kuid siin, Oliva linna lähistel ma selle avastuse tegingi. Minu tagaajus pesitsev kuradike esitas korraks küsimuse, et huvitav, mis tunne oleks apelsine otse puu otsast korjata ja süüa ;)Xeracos't 25km kaugusel jäime paduvihma kätte. Tegime peatuse, et loodust pildistada ning kui ma ühte maja hoovi juhuslikult sisse kõndisin, avastain SIDRUNIHEKI, natuke eemal lookas okstega SIDRUNIPUU, DATLIPUUD ja APELSINIPUUD. Rõõm missugune! Ühe sidruni ja apelsini pistsime ka taskusse :)
Einestasime kuskil mägede vahel veidras söögikohas, kus trehvasime üht hollandlasest veokajuhti, kes õpetas meile natuke hispaania keelt (õigemini menüüd) :)
Ifach on looduskaitseala - kaljupoolsaar, mis kõrgub 400 meetrit merepinnast ning pakub hingematvat vaadet! Suplesime ja peesitasime Calpe rannikul, kust avanes vaade nii Calpe linnale kui ta Ifach'i kaljule. Tänu suurepärasele rannikule on Calpe linnast tehtud täielikult pilvelõhkujataolisi hotelle täistuubitud kuurort. Allicante eeslinnas Sant Joant d'Alacant'es olid rannas esimest korda väljas punased lipud, kuna laine oli meeletu ning 10 minutit rannas seismist tähendas paksu liivatolmukihti prillidel. Sealtsamast paar kilomeetrit eemal leidsime ka ühe kämpingu El Jardin, kus öö maksis 32 euri, mis siiani meie kalleim leid.
Koht ise tundub okei, saime telgikoha koos nelja elektikontaktiga :) Nüüd saab end ja kõik muud aparaadid ja akud täis laadida. Ja ollallaa, siin saab piiramatus koguses Wifit tarbida!Päikest tarbime hoolega. Keskpäeval päikse kätte ei roni, et vältida põletust. Inimesed hõivavad rannad tavaliselt kell kolm, mil oleme ka meie platsis.
Homme lähme uudistama Alacante linna ning see saab olema ka meie viimane sihtpunkt, kust pöörame tagasi Barcelona poole.

Hispaania vol3

22. juuni
Hommikul kell 11:30 võtsime suuna Castello poole, kuna linn jääb Valecia'sse sõites tee peale ette. Siin on meeletud oliiviistanused (mida nähes pean ma pidevalt Karinile mõtlema, kellele meeldivad oliivid üldiselt, kuid kes EI SÖÖ oliive), mis laiuvad püsivalt kahel pool teed. Teeolud väikestel maanteedel rääkimata kiirteedest on väga head. Tänu GPSile on lihtne kiirteid vältida - nii saab rohkem loodust nautida ning vajadusel kohe peatuse teha.
Suplesime enne Castello't Benicasim'i linna rannas. Castello ise ei pakkunud mingit pinget ning sellest kulgesime lihtsalt läbi.
Tankisime esimesed 20 liitrit kütust 24 euro eest.
Blogi kirjutamise hetkel siseneme Valencia'sse kiirusega 123km/h ning seisame esimest korda
ummikus :)
Valencia's sain kinnitust selle kohta, et üksi olles ei tasu rahvarohke tänava peal seisma jääda ning juhmi näoga ümbust uurida - keskealised meesterahvad on kohe varmad üksikut noort naisterahvast kõnetama. Ja nii ma siis kätlesin ühe marokolasega ning ühe teise saatsin möödaminnes pikalt. Peale seda ei läinud ma Tomi kõrvalt sammugi eemale...
Valencia - kolasime vanalinna rahvarohketel kaubatänavatel (üritasin leida omale uusi kingi, kuna vanadel
headel läks eelmisel õhtul rihm katki ning need võib nüüd maha kanda [hea, et mul teised plätud kaasas olid])
ning väikestel kõrvaltänavatel. Kuna pilte on tehtud niivõrd palju ning Peniscola kindlusest paremat vaatamisväärsust pole me enam leidnud, siis oleme ka pildistava suhtes valivamaks muutunud.
19:30 hakkasime Valencia'st välja liikuma ning 30 km pärast olime Xeraco kuuortis San Vincente kämpingus. Siin maksime ööbimise eest 17 euri, kuid tuleb tõdeda, et kämping ei olnud suurem asi - või õigemini ehe Espanialo. Kuna oli reede õhtu, arvas üks grupp noori, et panevad siis pidu ja lärmavad kuni varaste hommikutundideni. Nende bungalow aken avanes täpselt meie telgi kohale ning lihtsalt ei olnud võimalik magama jääda. Niimoodi me siis kolisimegi oma telgi ja autoga paar kohta eemale ning magasime õndsat und (vahepeal äratas meid veel ühe hullu muti haiglane röökimine) kuni kella kümneni ning lasime sealt kiiremas korras jalga. Kämping oli väga väike ning kruusase pinnasega, ei midagi ilusat ning kõik külastajad olid hispaanlased! Ola!

21 juuni 2007

Hispaania vol2

20. juuni
Kell 12 päeval saime rendifirmast Sixt kätte oma auto, milleks osutus ülimugav 2007 aasta BMW 116i. 6 päeva online rent maksis 260 euri, lisaks võtsime õnnetusjuhtumikindlustuse 5,6 euri päev, mis tähendab, et liiklusõnnetuse puhul on meie kanda kulud 150 euri, ilma kindlustuseta oleks olnud see summa 750 euri. Auto saime kätte maaalusest garaažist, kus mäugus haledalt arvatavasti kuhugi õhutusšahti kinnijäänud kass. Autosse istudes tõdesime, et tegemist on tõesti mingi future car'iga, kuna ei leidnud me kohta, kuhu pista nn "võtmeta võtit" ega osanud me autot käivitada. Garaažis polnud kahjuks ka ühtegi hingelist, kes oleks meid aitanud, ning usinast hispaaniakeelsest manuali lugemisest polnud ka suurt abi. Kogu trikk seisnes selles, et autol tuli sidur alla vajutada ning vajutada nuppu START :)
Kuna GPS esimese laksuga tööle ei hakkanud, tegime Barcelonas mõned lisaringid, et linnast üldse välja saada ning võtsime suuna Tarragona poole, ehk siis lõppkokkuvõttes Peniscola poole.
Liikus on tore :) Liiklejad on noh... mitte eriti närvilised. Aga fakt on, et liikuse keskel ei tohi seisma või hullult mökutama jääda, siis tuleb seljatagant kohe paar signaali. Tuleb PIDEVALT kulgeda, vahet pole, mis suunas, kas valesti või õigesti - peaasi et KULGED..
Leidis aset ka esimene suplus jahedas Vahemeres. Väikse mõnusa rannakese leidsime linnast nimega Salous.


21. juuni
Selle blogi kirjutamise hetkel oleme Tarragona ja Peniscola vahelisel maanteel. Sõidame kiirusega 85 km/)(möödasõit on alaliselt keelatud) ning oleme merepinnast 20m kõrgusel. Väljas on 29 kraadi kuuma, kell on kolm pärastlõunal. Veider on fakt, et täna oleme söönud kõigest ühe tillukese tüki pizzat ning joonud meeletult vedelikku. Rohkem pole siin vaja :)
Eelmise öö telkisime ühes väga meeldivas kämpingus, mille leidsime juhuslikult väljasõidul Saloust õhtul kella 9 paiku.

Salous oli meeletult ilus ja tohutult suur palmide allee, mis asus kohe vahemere kaldal.


Pärastlõunal jõudsime ka meie esimesse kodus paikapandud sihtpunkti - Peniscola poolsaarele, millel asuv kindlus pakub megagigailusat vaadet nii maismaal asuvale linnale kui ka avamerele.

Kui Barcelona hispaanlased räägivad mõne sõna nt. inglise keelt, siis mitte-Barcelona hispaanlased EI RÄÄGI ühtegi teist keelt peale oma emakeele ja niimoodi me siis üritame siin käte ja jalgadega neile selgeks teha, mida me osta tahame, mide ma süüa tahame, mida me juua tahame jne. Õnneks on hispaania keeles palju rahvusvahelisi sõnu ja kui me räägimegi inglise keelt, siis nemad vastavad hispaania keeles ning midagi saab ikka aru.
Kell 19 hakkasime otsima uut ööbimiskohta ning võtsime suuna Alcossebre'sse - järjekordne kuurortlinn Vahemere kaldal. Muideks, mida rohkem lõuna poole, seda sinisem ja soolasem on merevesi. Nii soolane, et silmadel on valus ning hommikul raseeritud jalad löövad punetama.. Kell 20 jõudsime käpmingusse La Tropica, mis oli samuti juba kodus valmis vaadatud ning viitadega hästi varustatud. La Tropica's on olemas Wifi (4 euri/h), mis ei taha küll hästi läbi puude-põõsaste levida. Telkimine maksab siin 20 euri öö/2 inim. Kämpingut hõivavad enamalt jaolt püsikämpijad, ehk siis need, kes on oma haagised püsivate aluste peale tõstnud ning on siin igaaastased külastajad. Esimest korda tundsin, et siin on jahe ning on megalt sääski. Rand on Alcossebre's kivine vaheldumisi kruusaga ning vesi läheb kohe sügavaks. Ühesõnaga rand pole suurem asi ning homme hommikul laseme siit kohe jalga edasi lõuna poole.

20 juuni 2007

Hispaania - Barcelona

Internetiühendus - FON WIFI, 256 kbs, tasuline: 3 eurot/24h ja kõigub nagu segane
Blogger on hispaaniakeelne! muhahaa

18. juuni
Meie lend pidi Tallinnast väljuma kell 12:45, kuid miskiste tehniliste viperuste tõttu juhtus see pea neli tundi hiljem ning pardal ootasid meid rõõmsad roosades kostuumides stuardessid. Enda ees olevast istmetaskust leidsime siis informatsiooni selle kohta, et meid lennutavad Hispaaniasse hoopiski leedukad!
Lend kestis neli tundi, mille jooksul suutsid mu varbad (mul olid jalas plätud vastavalt hispaania kliimale) kringliks külmuda ning meie ees istuva eesti pere poeglaps vahekäigu vaiba täis oksendada. Kuna mu reisikaaslane oli tänu eelmise päeva päikseüledoosile täielik laip ning magas enamuse lennuajast, suutsin ma kõikvõimalikud enda läheduses asuvad ajakirjad-ajalehed läbi lugeda.
Ilusad mehi leidus juba lennukis...
ning veelrohkem kohapel. Igal pool, terve linn kubiseb nendest. Aga enamus on mulle poole kaelani või minupikkused :P

Balcelona on fantastiline! Ma ütlen teile – f a n t a s t i l i n e ! Juba need inimesed on nii ilusad, et ma võiks neid vahtima jädagi. Ja jälle palmid ja kolmemeetrised tundmatud kõrrelised, hiigelpuskaevud, mis pimedas erilist vaatepilti pakuvad, romantiliselt valgustatud vanad majad, vapustava sisustusega vinoteegid, siseõued ja kõrvaltänavad ning kõige tipuks meie hotelli LIFT, millesse ma juba ära armusin!

Meie hotell asub linna südames. Saime toa kõige viimasele korrusele koos suure rõduga, mis avaneb tänava poole. Rõdult paistavad kaugel kõrguvad mäed, mis päikseloojangu ajal pakuvad megavaadet (pilt vasakul)
Õhtul pimeda saabudes, kui olime end hotelli sisse seadnud, võtsime sammud keskuse poole. Kuna ma planeerisin järgneva päeva kulutada shoppamisele, siis tegime luuretööd kõikvõimalike poodide suhtes, kust saaks head ja paremat noosi. Ja meie väike õhtune ringkäik oli väga tulus – vajalikud poed laiutasid üksteise kõrval reas.
Pool päeva lennujaamas, pikk õhulend, kuumus ja väsimus tegid siiski oma töö ning natuke enne südaööd olime tagasi hotellis.


19. juuni
Nagu planeeritud, sai järgneval päeval tõesti palju ringi kõnnitud, shoppatud, raha kulutatud ning palju pilte tehtud :) Oleme mõlemad Barcelonast täielikult sisse võetud ja ülimalt rahul. Jalatallad on küll villis ja lõõmav päike tegid oma töö, kuid mis seal salata, me oleme kohas, kuju tahaks kindlasti tagasi tulla..
Õhtul bookisime auto järgnavaks nädalaks ajaks. Homme lõunal lähme sellele järgi ning siis läheb edasi lõuna poole. Auto saame kätte - jumal tänatud - siitsamast hotelli lähedalt. ei pea pikalt kõigi oma kuue kotiga vantsima.
Ilm oli täna pea 28 kraadi kuumust. Vett sai oma paar liitrit tarbitud. Ja siit ka hispaanlaste saledaksjäämise saladus - kui me hommikusöögiks kohvi ja tüki kooki sõime, ning kell 2 pärastlõunal tühjast kõhust veel märkugi polnud, saime aru, et niimoodi võib mõne päevaga nii mõnegi kino alla võtta. Eesti kliima lihtsalt soodustab pekki!

ps! üks tuvi lasi täna Tomi õlale märki! :D
ps2! Karin, ma leidsin sulle paar seda asja, mida sa tahtsid (koos pildiga) :D

30 mai 2007

punased Schumid

ei kommentaari.
aga seda et, ainult mehed olid must paremad :P
ja mul on ikka liiga pikad jalad - nii kombinesooni kui kardi jaoks :D

29 mai 2007

09.05.07, 04:00
yeah! :)

28 mai 2007

Perfektne


Kas sa tead, milline on lihtsalt perfektne hetk, mida ei saa võrrelda mitte millegagi siin maailmas?
Ma ütlen sulle kohe!
Värsked saiakesed, itaalia salaami ja tomatid, suur kruus kohvi, hea muusika, pärani avatud aknad, loojuv päike ja 28. mai... Kui see kõik kokku panna teadmise juures, et sul on suurepärased sõbrad, parimad vanemad ja homne päev, mis plaanib tulla sama ilus, siis...
see ongi perfektne hetk! :)

27 mai 2007

mu naaber norskab

mu naabritädi korterist nr. 9 norskab!
ma kuulen teda läbi vannitoaseina...

17 mai 2007

17. mai, kell 21:03

We all have a weakness
but some of ours are easy to identify.
Look me in the eye,
and ask for forgiveness.
We'll make a pact to never speak that word again.
Yes, you are my friend.
We all have something that digs at us,
at least we dig each other.
So when weakness turns my ego up
I know you'll count on the me from yesterday.
If I turn into another
dig me up from under what is covering
the better part of me.
Remind me that we'll always have each other
when everything else is gone.

We all have a sickness
that cleverly attaches and multiplies.
No matter how we try.
We all have someone that digs at us,
at least we dig each other.
So when sickness turns my ego up
I know you'll act as a clever medicine.
If I turn into another,
dig me up from under what is covering
the better part of me.
Remind me that we'll always have each other
when everything else is gone.

15 mai 2007

Lost in Spain vol2

Kollasega märgitud teekond peaks olema minimaalne, mille ma läbida kavatseme, punane teekond on eriti optimistidele :)

Kuna esimesed ööd Barcelonas on paika pandud, hakkasin mööda rannikut allapoole liikuma ning otsima ööbimiskohti Peniscolas ning sealt allapoole. Tuttav saatis mulle väga asjaliku lingi: http://www.hostelz.com/ . Tsekkasin veel korraks üle ning tegin väikse listi meile sobivatest alternatiivööbimiskohtadest Barcelonas, mille maksumus jäi juba alla 30 euro öö/inimene.
http://www.campinguia.com/ leidsin täiesti juhuslikult. Väga hea portaal, kust saab regioonide või randade nimede järgi kämpingukohti otsida. Portaal annab iga kämpingu kohta GPSi kordinaadid, mis on meile kindlasti suureks abiks. Mõned kämpingud pakuvad ka nn. korterite rentimist, mis eeldab min 3 ööks paigalejäämist, kuid hinnad on see-eest väga ok - 25 euri nägu öö eest.
Praeguse seisuga otsisin välja kämpingud kuni Blanca ranna tipuni (kaardil teine küsimärk), mis pidi olema omaette vaatamisväärsus. Samas olen ma kindel, et kämpingu leidmisega ei tohiks probleeme olla, sest rannikuäärsed alad on neid tavaliselt täis.
Meeldiv üllatus oli see, kui avastasin, et oleme oma reisi planeerinud täpselt sellisesse aega, mil Hispaanias ei ole alganud veel turismi kõrghooaeg. Kusjuures täiesti meie enda teadmata. Hinnad kõrghooajal on muu ajaga võrreldes 30 ja enam % kallimad.

...järgneb

13 mai 2007

Lost in Spain

Tegelikult ON mu viimase paari õhtu tegemiste kohta kõige targem kokkuvõtvalt öelda: "lost in Spain". Võtsin reisi planeerimise tõsiselt ette ning olen juba mitu mõnusat tundi internetis, kaartides ja reisijuhtides tuuseldanud. Ega see, kui sa tead täpselt, mida sa tahad, ei tähenda seda, et sa selle ka kindlasti leiad..
Soodsa hotelli leidmine Barcelonas ilma ühegi eelneva nõuandeta on üldiselt lahe sibitöö ja võtab vähemalt paar tundi kui mitte rohkem. Kõik oleneb muidugi hinnast ja kriteeriumitest. Kuna me peame kohapeal veetma 9 ööd, siis on kõige olulisem tegur ikkagi hind, et pärast kuskil mäe otsas keset Hispaaniat ei tabaks meid ebameeldiv tõdemus, et kuskilt tuleks pappi juurde hankida. Esimeseks kaheks ööks leidsin hostel Aribau, mis asub linna südames: http://www.hostalaribau.com/. Öö inimese kohta maksab seal 31 euri (485 krooni). Nõutav on 26 eurot ettemaks krediitkaardiga. Bookisin üle http://www.barcelona30.com/ süsteemi, mis siiani on kõige asjalikum, mis ma leida suutsin, kuna sealses andmebaasis on hea valik norm hinnaklassiga hotelle.
Üritasin igaks juhuks leida ka soodsat hotelli Peniscolas, Hispaania idarannikul, mis saab olema meie järgmine kindel peatuspunkt peale Barcelonat. Aga siiani on mu otsingud tulutud - hinnad on liiga kirved. Alati on alternatiiviks kämpingud, mida leidub kindlasti kõikjal ja mis on väga hea hinnaga, seda muidugi juhul, kui omal telk kaasas.
Soodsa rendiauto leidmisega on enamvähem samad lood mis hotelli leidmisega. Netis pakutavad teenused jäävad siiski kõik suhtkoht samasse hinnaklassi. 4500 eeku 10 päeva alguse ja lõpuga Barcelonast. Autoks näiteks Ford Fusion või Ford Focus. Kaheukselise saab ka odavamalt, aga ma pole kindel, kui fun sellega seal sõita oleks.. Peale konsulteerimist ühe sakslasega otsustasime netist autot mitte rentida, vaid uurida alles kohapeal. Pidavat saama palju soodsamalt ning lennujaam pidi pakkujaid täis olema. samas on meile oluline end võimalikult vähe mingite kohustustega siduda. Sest plaanid võivad muutuda totaalselt...

...järgneb

02 mai 2007


13.04.07, 19:26
yeah! :)

30 aprill 2007

Book review

Richard D. Lewis
"KULTUURIDEVAHELISED ERINEVUSED
Kuidas edukalt ületada kultuuribarjääri"

"When Cultures Collide: leading across cultures"
I trükk 344 lkd.
II trükk 535 lkd.


Raamatu autor Richard Lewis on ülemaailmselt tuntud/tunnustatud lektor ja spetsialist, kes on umbes 30 aastat tegelenud erinevate kultuuride uurimisega ning kirjutanud raamatuid juhtimise teemal. Kindlasti on tema multikultuurse hoiaku võtmeks 12 võõrkeele oskus, tänu millele on avanenud tema ees maailm, kus ei eksisteeri paremaid ja halvemaid kultuure. Viis, kuidas autor püüab võimalikult objektiivselt (mis tal tihti ei õnnestu) lugejale sedasama maailma lähemale tuua, on haarav, huvitav ja õpetlik.
Lewis otsib rahvuste erinevusi nende juurtest - tavadest, traditsioonidest, asukohast, keelest ja sellest tulenevalt mõtlemisest. Algul läheneb ta erinevatele kultuuridele nii, nagu teevad seda enamus meist, kes pole süvenenud rahvuste differentsuse põhjustesse - meie oleme normaalsed, välismaalased on ebanormaalsed. Ja ometigi ei saa me midagi sellele vast väita, sest nagu Lewis isegi ütleb, on kõigi maade rahvastel kinnistunud arvamus neist endist. See raamat on kirjutatud, et meie kui võõramaalased suudaksime mõista, mida, miks ja kui palju üks rahvus endast arvab. Näiteid humoorikatest situatsioonidest multikultuurses grupis või ärikohtumisel illustreerivad Lewise tõekspidamisi. Elust võetud näidete põhjal loob autor faktid. See on lugejale kõige vastuvõetavam viis midagi meelde jätte ja omistada.


Erinevate kultuuride hulgalisust arvestades liigitab Lewis rahvused kolme kategooriasse - lineaal-ja multiaktiivsed ning reaktiivsed kultuurid. Ta annab nendele mõistetele lühikese definitsiooni - niimoodi on näiteks ameeriklased lineaaraktiivne kultuur, kelle maailmavaade sarnaneb pigem sakslaste omaga, kuid erineb täiesti näiteks hiinlastest, kes on reaktiivne kultuur.

Raamatus käsitletakse pikalt ka keelest tingitud erinevusi mõtlemisest, st. kuidas üks rahvus tõlgendab enda jaoks mingit mõistet. Autor väidab, et kui me õpime keeli ja suudame erinevates keeltes mõelda, muutub meie maailmapilt avaramaks. Mistahes keel (emakeel) piirab tegelikult inimese mõttemaailma ja tingib arusaama teda ümbritsevast. Mistahes võõrkeele oskus võimaldab meil osaliselt mõista keelest tingitud käitumist ja maailmavaadet. Lewis hindab inimese suutlikkust end vastavalt kultuurile "ümber programmeerida". Ta toob välja maailmas enimräägitavate keelte iseärasused, mille põhjal loob fakti, et näiteks ameeriklane ja sakslane ei saa teineteist iialgi 100% mõista.
Keelt peetakse ka üheks olulisemaks põhjuseks kommunikatsioonilõhe tekkimisel. Lewis võrdleb erinevaid keeli kui juhtimiskeeli (st. inimeste juhimisel kasutatavaid keeli) ja leiab, et igas keeles on midagi, mis pole läbinisti hea ega halb.
Kultuuride liigitamist silmas pidades on Lewis koostanud tabeli, mis sisaldab käitumismaneeride ja iseloomujoonte loetelu. Loomulikult tekivad Lewist lugedes ühest või teisest kultuurist teatud stereotüübid, kuid autor on sellest riskist teadlik. Raamatust saab nõuandeid, kuidas suhelda näiteks hiinlastega kui reaktiivse ehk kuulava kultuuriga ning kinnitust saab asjaolu, et idamaade rahvad kannatavad läänemaailmaga suheldes kõige rohkem, kuna nad eelistavad mitteverbaalset lähenemist.

Täpselt samamoodi, nagu kultuure saab jaotada aktiivsuse järgi, määratlevad nad ka oma ajukasutust. Siin ei piisa aga enam kolmeks lahterdamisest, vaid isegi naaberriigid on aja kasutamisest totaalselt erineval arusaamal. Ütleks, et isegi suht irooniliselt kirjeldab ja joonistab Lewis ameeriklaste ajataju (autor ju ise inglane!). Siiski on peatükk aja kasutamisest üks olulisemaid, mis annab ettekujutust sellest, milleks peaks olema valmis, kui minna kohtumisele näiteks itaallasega.
Rääkides juhtimisstiilidest, toob Lewis välja lihtsad joonised autoriteetide, juhtimise ja organisatsioonide ülesehitusega. Niimoodi tekib pilt, kuidas juhid (ja alluvad) erinevates kultuurides tegutsevad/suhtlevad.
Erilise tähelepanu osaliseks saavad Prantsusmaa, Saksamaa, Inglismaa, Ameerika ja Idamaade juhid. Loomulikult põhinevad juhtimisstiilid rahvuslikul eripäral, mille kirjeldamiseks on autor pühendanud umbes pool oma raamatus.
Lewis on oma väljendustiililt paiguti isegi hirmuäratav, mis tekitas minus tunde, et ma ei suuda kunagi mõista, mis toimub ühe väikese hiinlase peas. Erinevused kultuuride vahel on reeglina tohutud ja tegelikult taotleb kirjanik vist hoopis seda, et me ei tohiks end välismaalastega liiga vabalt tunda.

Lewis teab täpselt, kuidas hulgast erinevate rahvuste esindajatest luua üks hea tiim. Õigel ajal ja õiges kohas tuleb ära kasutada igale kultuurile omased "iseärasused". Autor räägib läbiproovitud ja efektiivselt toimivatest harjutustest rahvusvaheliste meeskondade loomiseks, mis põhinevad puhtal psühholoogilisel lähenemisel.
Huvitav ja õpetlik on peatükk, mis käsitleb koosolekuid ja ärilisi kohtumisi, mida saadab tõdemus, et kõikjal asutakse äri kallale erinevalt.

Arvatavasti on kõige mõttekam inimesel, kes eri kultuuridega tihti kokku puutub, Lewise raamatut kodus omada. Ajaviiteks on seda hea lugeda autori väga ladusa, arusaadava ja humoorika mõttelennu poolest, kuid informatsiooni rohkus ei võimalda korraga rohkem kui ühe peatüki läbitöötamist. Tegemist on siiski raamatuga, milles iga leiduv lause väljendab fakti.

On loomulikult välistataud, et keegi suudab meist kunagi kõiki rahvaid läbinisti mõista. On ju seegi raamat kirjutatud autori omaenda tõekspidamiste ja nähtu-kuuldu põhjal. Me võime sealt välja noppida meile vajaliku, kuid lõpuks peame ikkagi ise oma jalgratta leiutama.

Raamat "When Cultures Collide" on Eestis ilmunud kahes trükis, kus teisele versioonile on lisatud põhjalikum kultuurierinevuste ja muuhulgas ka Baltimaade rahvaste käsitlemine.

23 aprill 2007

Reisikirjad 1998-2002

Sõit kestis 30 tundi.
Ma saabusin südaöösel - ajal, mil linnad ja nende elanikud magasid sugavat und.
Tagasihoidlikult valgustatud tänavad olid inimtühjad, elumajade pimedad aknad suletud ruloodega.
Oli kevad.
Õhk oli teistsugune - hoopiski teistsugune, kui seal, kus ma 30 tundi tagasi autosse istusin.
Selles väikelinnas oli nii vaikne ja tuuletu nagu oleks see välja surnud.
Ma lahkusin teadmata, mis mind võõral maal ees ootab.
Mu seiklemishimu oli siiski nii tohutu, et olin otsustanud kasutada võimalust näha ja õppida tundma teist maad, kultuuri ja ühiskonda, mille need võõrad inimesed loonud olid.

Ma olin ärevil eelseisvast - igast järgnevast päevast, mis mind ees ootas.
Samas näris mu hinge kartus, kas ma meeldin nendele inimestele ja kas nemad meeldivad mulle.
Ma oskasin vähe nende keelt ning ei tundnud nende tõekspidamisi.
Kommunikatsioonivahendina oli see keel selgepiiriline ja illustreerimata, mina oma keskooli inglise keelega tekitasin vaid segadust.
Kindel oli, et kohalik keel on A ja O ning mul oleks kasulikum see võimalikult ruttu selgeks õppida.
Ma ei seadnud omale tõsiseid ootusi - see riik oli mulle liiga võõras, need inimesed liiga kauged ja pettumise võimalus liiga suur.

Olles üksi võõra kultuuri keskel, ära lõigatud omadest, hakkab inimene analüüsima, mille poolest ja miks kaks rahvust teineteisest erinevad.
Mulle tõid need hetked, mil ma seda teist maailma avastasin, nii rõõmu kui pisaraid.
Mõne aja möödudes hakkasin hoopiski mõistma, et mind pannakse tõsiselt proovile.
Ma oli üksi ja tundsin ennast täpselt niimoodi.
Oli olukordi, mis tekitasid minus niipalju arusaamatust ja vastumeelt, et ma olin äärepealt alla andmas.
Kuid siiski oli minus mingi jõud, mis trotsis kõiki raskusi.
Inimesed naeratasid mulle alati - nad olid abivalmis ja jutukad.
Parimad toidud, mida ma eales söönud olin, olid just selle maa spetsialiteedid.
Ma läksin kauplusesse, tõstsin käru asju täis ja ei tundnud makstes südamepiinu.
Ma sõitsin maanteedel kiirusega 160 km tunnis ja nautisin enda umber kõrguvaid mägesid ning väikesi linnakesi all orgudes.
Ma jumaldasin selle maa kevadet, kui märtsi algul oli väljas 15 kraadi sooja ning esimesed kevadlilled õitsesid. Ma imetlesin linnade puhtaid tänavaid, viisakaid liiklejaid ja korda, mis ulatus kõikjale.
Mulle meeldis nende inimeste komme ehtida pühade ajal oma maju.
Ma vaatasin naeratades, kuidas kolm põlvkonda pühapaeviti kokku said, et minna koos restorani lõunasöögile ja mõtlesin endamisi, et minu perekonnas ei toimunud seda kunagi.
Ma tundsin end õnnelikuna, kui mu kohalikud sõbrad mulle helistasid, et lihtsalt küsida, kuidas mul läheb.
Umbes aasta möödudes sõitsin esimest korda tagasi kodumaale.
Tunne, mis mind saabudes tabas, oli võõras.
Nüüd olid erinevused kahe ühiskonna vahel eriti kontrastsed.
Mind valdas peagi igatsus nende inimeste, looduse, keele ja kõige muu järgi, millega ma olin aasta jooksul tutvust teinud.
Kuna ma olin palju õppinud, oli minu võõrkeele tase märgatavalt paranenud.
Ma otsustasin minna tagasi - mulle ei meeldinud enam kodus.
Hetkel, mil ma uuesti lennukist teise maa pinnale astusin, tundsin end õnnelikuna.
Jälle need naeratavad näod, mind ootavad inimesed, puhas rongijaam ja armsaks saanud keel.
Ma olin ületanud piiri, kus ei teinud enam vahet, kus on minu kodu.
Ja nii läksid aastad.
Ma sulasin sellesse ühiskonda nii enesestmõistetavalt, et tundisin ennast lõpuks nagu üks nendest.
Tutvusin kohaliku tööturu ja töötingimustega.
Minu esimene töökoht tõi mulle sõltumatuse ja vabaduse ning arusaama parematest teenimisvõimalustest kui kodumaal.
Ometigi jäi midagi puudu, et teha tõsiseid plaane tulevikuks.
Rohkem kui miski muu, on inimsuhted pea kõigi otsuste aluseks.
Nii juhtus ma minul. Armastus tõi mu tagasi kodumaale ja lahutas mind minu senisest elust.
Kuigi ma oli jõudnud mõtted vanast kodust juba maha matta, tuli alustada uuesti ja see oli raske. Armastus võõra maa kui kodu vastu tekitas minus ikka ja jälle dilemmat - kuidas sellist sidet täpsemalt seletada, ma ei tea. Olen vaid kindel, et inimene on võimeline kohanema mistahes tingimustes ning on võimeline ennest muutma vastavalt sellele, mida temalt oodatakse.

Paljud meist ei suuda ületada kultuurišokki, mis kaasneb võõrast maad, inimesi ja kultuuri
avastades. Kindel on, et me otsime alati paremaid võimalusi eksisteerimiseks ja ellujäämiseks. Mõned lepivad sellega, kes nad on ja ei suuda ette kujutada elu kuskil mujal maailmas.

Ma suudan...

12 aprill 2007

Detailid










Kutsun Sind väiksele detailsele ekskursioonile oma uude koju.
Tule mulle külla :)

01 aprill 2007

1. aprill

Tegin aprillinalja ja kodustasin HP läpaka, mille installimisega olen ma täna terve päev otsa tegelenud! :) Ma olen temasse juba kõrvuni armunud... issver-sussver!
Pildistanud pole ammu. Mu EKA ilmapäevik on valmis, aga ülejäänud koduste töödega olen ikka loru mis loru. Kõige hullem on kursuse lõputöö, ehks siis ühe reaalselt eksisteeriva maali/foto matkimine, mille esitustähtaeg on mu meelest paari nädala pärast ja mul pole veel aimugi, mida teha.. Tüüpiline töötava üliõpilase sündroom - asjadele minnakse suure hoo ja vaimustusega peale ja lõpuks tekib ikka olukord, kus soovid, et sinu päevad oleksid 34 h pikkused ning et und poleks parimal juhul vajagi. Trenni ei jõua, minu hambaarst võtab mind enam-vähem töövälisel ajal vastu, sest muul ajal ma lihtsalt ei jõua ja laupäevadel-pühapäevadel magan rahuga üheni-kaheni lõunal. Üritan ennast ületades keelata omale õhused MSN ja Skype vestlused, sest olgem ausad, olgu nad nii toredad kui nad on - chattimine on maailma kõige jubedam ajaraiskamine. Ja kui ma ka langen järjekordsetesse mitmetunnisesse vestlustele kolmes erinevas keeles, siis tulemuseks pole muud, kui väsimus ja kibe ma-ei-jõudnud-jälle-mitte-midagi-olulist-ära-teha-ülestunnistus. Aga tegelikult, kui ma selle "olulise" kõrvale jätan, siis on ikka omamoodi pinget pakkuv paari klaasi veini kõrval (zumm-zumm-olemisega) rääkida asjadest, mida kunagi kõvasti välja ei öelda või vestelda inimestega, kellega ma võib-olla mitte kunagi ei kohtu...
Ma olen viimased kuud üritanud asju, olukordi, suhteid ja kõike muud suhteliselt vabalt võtta. Mu iseloom kannatab selle all päris tublisti, aga nagu ütles mulle kunagi üks filmimees - kui sa lõpetad asjade omavahelise võrdlemise ning teatud asjade eelistamise teistele, siis läheb eriti lõbusaks - siis ma arvan, et inimestena oleme me liiga kinni oma tegemistes, suhetes ja maistes vidinates, et me ei saa arugi, millised inimrobotid meist saanud on. Aamen.

25 märts 2007

Where are the ghosts?


25. märtsi varahommikul kell 7:15,
millele eelneval ööl keerati kella tunni võrra edasi (et kell oli siis tegelikult alles 6:15).
Peale 24 tundi ärkvelolekut hakkad end ümbritsevat natuke teise pilguga vaatama. Pühapäevahommikune päikesetõus suurlinnas mõjub nagu vaimude väljaajamisena. Esimesed julged inimolevused liiguvad tänavatel, jäävad bussipeatusesse paariks minutiks kahtlevalt seisma ja jalutavad siis edasi. Kamp võõrkeelseid noori tuiskab uljalt üle Pärnu maantee alguse. McDonaldsi läti numbrimärgiga haagis seisab Viru väljaku bussipeatuse lähedal ja 5 minutit hiljem liigub see juba Liivalaial.
Sa ise oled nagu zombi, seesama vaim, kes ootab ghost train'i, et algava päeva eest pakku pugeda..