Mul ei ole eeskuju, keda ma kunsti vallas suure huviga järgin või kopeerin või temast midagi arvan. On väheseid kunstnikke, kelle looming mulle isiklikult korda läheb. Nagu Köhler.. või Albrecht Dürer. Aga seda ka ainult põhimõtte pärast. Niipea, kui üks kunstnik viskab kahe meetri kauguselt pintsliga värvi paberile (ma olen vist liiga palju selleteemalisi filme vaatanud), ajab selle laiali (või ka mitte) ning räägib sellest kui suurteosest, kaotab ta minu silmis igasuguse autoriteedi. See ajab mind turri! Vahel ei ole kunstil minu silmis mõtet. Kunsti ei saa sundida - seda ei saa toppida värviplekkidesse paberil ning siis kriitikuid sinna juurde lasta.. Kunsti loomine eeldab annet. Ja seda annet ei saa väljendada värvipläkerdised või muu mõttetu sürr staff, mille lahtimõtestamiseks läheb vaja 'intelligentsust', 'loovust', 'prille ninal ning pikka musta salli lehvimas lohakalt ümber kaela', 'mõnda õnnestunud isikunäitust', 'ühiskonnale tuntud vanemaid (parem, kui vähemalt üks nendest oleks tunnustatud kunstnik', 'kõrgharidust' ja mida kõike veel. Mida ma tegelikult öelda tahan - kunst ei tohi olla keeruline vaataja jaoks. Kui kunst muutub keeruliseks, on seda väga lihtne luua. Lihtsad asjad, figuratiivne kunst on keeruline selle looja jaoks, sest selle taga peitub tohutu töö ja anne. Vaata siia ja saad aru.
Nädalavahetusel sain ma maha järjekordse joonistusega. Mõnes mõttes on see nagu lapse sünd - minu puhul oli eelmise ja selle töö vahel tõesti oma 9 kuud. Vahest, kui ma valmis töö netti üles panen, küsin ma endalt, kas inimesed, kes seda vaatavad ka mõnikord mõtlevad, kuidas selline joonistus üldse sünnib?? Mõned kunstnikud on nagu konveier - ma ei tea, kuidas neil see õnnestub. Kui kunsti loomine on kui töö, siis kas ühel heal hetkel ei teki olukorda, kus kunstnik on tühjaks imetud nagu käsn? Mõned aastad tagasi olin ma võimeline joonistama 5-6 portreed ühes kuus. Sellest sattus sõltuvusse. Hetkel tööl ja koolis käies ei suudaks ma selle peale mõeldagi. Liiga kiire argielu ei lase paberi ja pliiatsi juurde.
Kuidas sündis see joonistus? Mul on ainult üks mootor. Inimsuhted. Inimesed inspireerivad mind niivõrd, et ma laenan õppimisele kuuluva aja ja hakkan joonistama. Mida pingetpakkuvamad on suhted, seda keerulisem on motiiv (antud juhul modell). Ma pole eriti suur inimkehade joonistaja, poose on suhteliselt raske üks ühele jäljendada, sellepärast ei joonista ma neid kunagi peast. Modell Amanda on ühe foto koopia. Foto skännin ma sisse ning trükin A4 suuruselt välja. Kõigepealt tuleb paika panna kogu kupatuse ligikaudne asetus paberil ning seejärel toimub üksikute kehaosade mõõtmine ja nö kopeerimine. Mõõtmine toimub pliiatsiga (sama efekt nagu joonlaual), õige nurga leidmine samuti. Peale visandamist tegin ma pausi. Tundsin, et mu käsi oli roostest. Eelmisest joonistusest oli möödunud liiga palju aega ning ma ei oskanud kuidagi alustada. Korraks tekkis väike ärevus - äkki olen oma ande ära unustanud?? Alustasin õlapiirkonna varjutamisest. Kõigi kehaosade piirjooned tekivad varjutamise käigus. Üldse on kogu joonistus üks suur varjude mäng, kus peale juuksesalkude pole pea ühtegi selgesti eraldatavat joont. Varjutamine tehakse sõrmega ning highlight'ide (peegeldused nahal) tekitamiseks kasutatakse spetsiaalset kustukat, mis ei määri. Ma joonistan pildi valmis kahe teineteisele järgneva päevaga. See on rusikareegel, sest järmisel päeval tulevad joonistusel ilmsiks igast pisivead, mida muidu ei märka. Ja valmis see ongi.
Igas pildis peitub tükike minust endast. Igal pildil on mingi tagamõte, mis jääb vaid minu teada. Mu anne pole siiski kadunud, vaid tehnika oli tõesti natuke roostes. Sellest õppisin ma üht - mitte kunagi enam nii pikka pausi joonistamisele!!
