Tortured Soul

Piinatud hing - sellist nime kandis siis eile õhtul Rockcafes Jazzkaare raames esinenud trio, kes oma valgete triiksärkide ja lipsudega pigem inglise poissmehi meenutas. Ma polnud antud bändist varem mitte midagi kuulnud ja ürituselegi sai mindud kolleegi õhutusel. Esimesed 15 mintsa ma lihtsalt seisin liikumatult ja vaatasin laval vehkivat trummarit, keda kolleeg hiljem kommenteeris: "see trummar on täiesti hull! Ma peaaegu armastan teda!". Need olid ka minu esimesed mõtted, kui ma realiseerisin, et tüüp peksis 1h 15min ilma pausita trumme ning laulis sinna juurde eriti romatilisi sõnu. LAULIS! HINGEST! Algselt ei osanud ma seda stiili, mida nad mängisid, kuhugi lahterdada. Natuke jazzu, R&B sugemeid oli ka tunda, chilli ka. ja niimoodi moodustuski siis House - 100% instrumentaalne! Tedagi on House suhteliselt kiire taktiga ja tugeva bassiga, mille genereerib reeglina süntekas - no ja kui nüüd selle sünteka asemele trummar kujutada, siis arusaadav, miks me teda hulluks peame :)
Etteaste Highlight oli minu jaoks üks lugu, mis algas aeglaselt, läks üha kiiremaks ning lõpupoole võttis taas algse kuju. See "valu", mis trummari näost tolle loo ajal peegeldus, oli vaatepilt omaette - mida valjemalt publik kaasa elas, seda kergem oli tal energiat trummipulkadesse suunata. Ja mina... ma olin sellest vaatepildist nii kaasahaaratud, võlutud ja samas täiesti tummaks tehtud. Võiks öelda, et selle loo kõige kiiremad sekundid võrdusid orgasmiga... :D
175 eegu eest sai omale ka piinatud hinge CD omistada, mida ma kontserdi lõpupoole loomulikult tegin. CD sisaldab ka eelpool mainitud lugu, mida ei anna live-esitusega eriti võrrelda :(

Spämmerdamine...

ehk tavainimeste meilipostkastide loopimine spämmimudaga.. jätkuvalt...ikka ja jälle..igavesti.
Kes meist pole sellega kokku puutunud, käsi püsti!
Minu isiklikku postkasti saabub päevas umbes 10-15 rämpskirja ning töömeililt kustutan hommikuti enam-vähem samapalju. Mu isiklikul postkastil on spämmifilter, mis sorteerib kahtlase sisuga kirjad eraldi kausta. Kui mul peaks siiski tekkima tahtmine viagrat osta või to be the "biggest" out of all my friends, on mul võimalus spämmikaustas sobrada ja omale meelepärased tooted välja valida... :)
Paraku arenevad spämmerdajad koos tehnoloogiaga. Või siis varsti ei suuda filter teha enam vahet asjalikul ja spämmkirjal. Seda suutmatust on märgata juba praegu, kui leian spämmikaustast kirju oma välismaistelt sõpradelt, foorumitest, orkuti saadetud teateid jms asjalikku. Tegelikult, kui mul poleks spämmikausta ja võimalust spämmerdamist jälgida, maanduksid nii mõnedki vajalikud meilid enne minuni jõudmist kuskil serveri prükkaris.
Hiljuti sattusin töö juures avama üht spämmkirja, mille sisu ehk siis spämmerdaja leidlikkus mind natuke üllatas.. Meil sisaldas midagi sellist:
V f g I s u A w o G x c R t s A y v
X s d A u i N p r A c n X h j

Sulaselge näide sellest, mida kõike ei mõelda välja, et lollitada spämmifiltreid.
Kõige targemad teevad oma tekstist .gif või mõne muu pildifaili. Ja see läheb läbi..
Peenise-suurendamise-spämmid on mu ühed "lemmikud" seda enam, et need on suunatud valele persoonile..
Üleüldse uitab mu mõte vahel selliseid radu, et huvitav oleks teada, kui palju on maailmas neid lolle - vabandust - inimesi, kes meie mõistes "spämmidele" reageerivad ning tõesti omale mingit staffi tellivad.. Või mida mõtlevad ja millega tegelevad need isikud, kes teisi päevad läbi spämmimudaga loobivad. Istuvad 8 h päevas arvuti taga nagu minagi??

Laupäev Põhja-Eestis

Tuli mõte teha üks väike väljasõit
kuhugi loodusesse - Tallinnast eemale. Sihitult ekselda on suht mõttetu, niisiis võtsime sihtmärgiks geopeituse objektid, kaasa GPS-i, arvuti, objektide koordinaadid ja kirjelduse.
Tegemist siis põhimõtteliselt üle-Eestilise geograafilise peitusmänguga, mida saab igaüks mängida, kel auto liiklemiseks, kaardilugeja olemas ja tuju ning tahtmist - rohkem infot saab siit http://www.geopeitus.ee
Võtsime suuna Rakvere poole. Esimene aare pidavat olema peidus Tapa lennuvälja lähistel. Teel Aegviidu poole saime meeldiva üllatuse osaliseks - kuskil keset kolkaküla seisid mingi lossi vms varemed (pilt üleval). Kahjuks ei olnud varemete juures ühtegi tutvustavat infot, millega tegu võiks olla. Aarde väidetavasse asukohta jõudes leidsime eest heinamaa... suht suure heinamaa... Vihjed ja teiste mängijate kirjeldused seekord ei tulnud kasuks - GPS näitas meile aarde asukohta mõne meetri raadiuses - tuuseldasime läbi kõik mättad, vaatasime kivide alla ja lähedalasuvasse võsasse - mida polnud, seda polnud...

Pettununa läks sõit edasi järgmise aarde juurde, mida asus u. 4 km eemal. Tegemist oli ütlemata ilusa kohaga, millel nimeks Neeruti (pilt all).

Tegin ühest Järvest panoraamvõtte - ülemine pilt on siis kombineeritud kolmest pildist. Tegin fotod lainurgaga, aga ühest võttest ei jätkunud, et edastada seda ilu :)

Järve kaldal (jääb pildist vasakule) istus Kalevipoeg, kelle kivist varbad olid omaette vaatamisväärsus. No eks ma siis muidugi pidin ära katsuma, mis tunne on istuda vana hiidlase põlve pääl.. ;) (pilt üleval paremal).

Aarde leidsime ilma vaevata - oli vaja natuke võsas sahistada. Õnnelikena tegime siis järve ääres väikse pikniku, nautisime vaadet ja hakkasime tagasi Tallinna poole sõitma. Olime Tallinnast u. 70 km kaugusel.

Saime järjekorde kinnituse, et Eesti loodus on imetlust väärt. Ja seda ilu pole vaja otsida kaugelt.

PS! Et üldse kuhugi jõuda, on vaja läbida hulgaliselt metsavaheteid, kus isegi meie oma väiksel dziibil sumbutaja alt lahti sõitsime...

Oskamatus olla haige

Täpselt nädal aega tagasi sidus mind mingi veider haigus voodi külge - kõikuva palaviku, jubeda peavalu ja meeletu köhaga..
Arst diagnoosis mul järjekordselt põskkoopapõletiku, mis nagu põhimõtteliselt kaks kuud tagasi kord juba antibiootikumidega välja sai ravitud. Ju siis ei saadud, sest kui aus olla, siis käisin ma silma pilgutamata tööl ja koolis tublisti edasi. Ega organism loll ole..
Igal juhul olid 5 päeva palavikku ja sagedased köhahood - mille tõttu mu hääl poolenisti kadus - mitte just kõige meeldivamad. Kummaline on veel asjaolu, et toibumine (ehk siis paranemine) on väga visa ning organism nagu oleks selle pikalt lebotamisprotsessiga nii harjunud, et pikemad püstiolekud toovad lausa higimullid otsaette ja panevad kõrvad vilistama.

Kui eluvaim natukenegi sees, siis juba ma pürgin välja ja tööle. See on nüüd natuke vale suhtumine ja näitab otsest hoolimatust oma tervise suhtes, aga mis teha - ma lihtsalt ei suuda pikemat aega niisama lebotada... köhh-köhh.

Igal juhul - rahvas - sööge vitamiine ja igast muud rohelist-punast-kollast värsket staffi.. (või nagu mu üks hea tuttav ütles - näksi tomatit), ja kui haigus teid juba võtab, siis anduge sellele täielikult..